Printsi saared (türgi k. Prens Adaları, http://www.greatistanbul.com/islands.htm) koosnevad neljast suuremast ja viiest väiksemast saarest ning asuvad umbes 40-minutilise laevasõidu kaugusel Istanbuli aasia osast. Saared on oma nime saanud Bütsantsi ajast, mil sinna kohalikke kõrgeaususi eksiili saadeti. Tänapäeval kutsutakse saari oma punase pinnase tõttu rohkem nimega Kızıl Adalar (punased saared) või lihtsalt Adalar (saared).
Bostanci sadamani jõudmiseks pidime kõigepealt umbes 6-7 kilomeetrit bussiga sõitma. Otsustasime IETT (İstanbul Elektrik Tramvay ve Tünel İşletmeleri - riiklik transpordisüsteem ) bussi proovida, kuid nagu laupäevalgi, ei jõudnudki viimast ära oodata. Selle asemel hüppasime ühe kollase dolmuş'i peale. Dolmuş on midagi meie marsruuttakso sarnast. Kõik reisijad maksavad ühesugust pileti hinda, sõltumata nende sihtkohast. Tavaliselt küsitakse pileti eest 3 TLi. http://www.turkeytravelplanner.com/trans/LocalTransport/Dolmush.html
Bostanci sadamasse jõudes meil jällegi vedas - järgmine laev Büyükadasse väljus 15 minuti pärast. (Tegelikult on graafik tihe ja laevad sõidavad iga 30 minuti tagant.) Pileti saarel maksis ainult 3 TLi. Tasuda oleks võinud ka akbil'i abil, kuid kuna selle laadimine on meile veel segane, jäime sularaha juurde.
Saarte külastamine on türklaste seas populaarne vabaaja veetmise viis ja nii oligi laev puupüsti rahvast täis. Sõit möödus meeldivalt - peegelsile meri, mõnus tuuleke ning soe päike. Täna oli imeilus sügispäev ja sooja koguni 26 kraadi. See ei takistanud aga türklasi jopedes-sallides olemast!
Vaade kodurannale.
Taamal Heybeliada saar.
Büyükada läheneb.
Büyükada on 5,4 km2 saareke, kus kogu transport toimub kas jalgratastel või hobustega. (Ainsa erandi moodustavad ambulants ja tuletõrje.)
Turistide suurimaks atraktsiooniks on sõit hobukaarikus (türgi k. fayton). Sadama lähistele saare peaväljaku İskele Meydanı ühte serva on koondatud suur hobukaarikute parkla, kust saab sõitu alustada. Hinnad on fikseeritud ning kauplemisruumi siin ei ole! Saare grand tour ehk büyük tur maksab 60 TLi ja väiksem ring, mis hõlmab umbes poole saarest, 50 TLi. Meie otsustasime suurema kasuks - näeb korraga terve saare ära.
Vatijopes sonimütsiga kutsar hüppas pukki ning sõit võis alata.
Büyükada saar on oma 19.sajandist pärinevate puitpitsiliste häärberite ja moodsate villadega imeilus. Saarel on kõvasti tunda erinevate kultuuride mõjusid. Erinevatel aegadel on siin olnud domineeriv küll kreeka, küll juudi kogukond. Tuntumatest inimestest on siin eksiilis viibinud ka vene prominentne poliitik Leon Trotsky. 1920-ndatel elasid saarel Vene kodusõja eest põgenenud valgevenelased. Saar on küll väike, kuid suure ajalooga!
Meie teekond viib meid turismikeskusest eemal ning tänavad jäävad tühjaks. Milline vaikus! Täielikku vaikust lõhestab ainult aegajalt kostev kabjaplagin, mis peagi kaugusesse kadudes hääbub. Äsja Istanbuli tänavamürast tulnuna tundub siinne miljöö iseäranis lummav.
Saare keskosa on natuke mägisem ning majad asenduvad männimetsaga, mis meenutab küll rohkem parki. Siin-seal võib näha inimesi, kes on tulnud piknikule või siis lihtsalt võrratut merevaadet nautima.
Istanbulis ja ka siin kohtab igal sammul kasse. Meie hulkuvate kassidega neid eriti võrrelda ei anna kuna välja näevad nad kobedad. Inimesed söödavad ja hoolitsevad nende eest muul viisil. Kas olete enne kassikuuti näinud? Meie küll polnud. Büyükadal oli neid aga mitmeid.
Lisaks hulkuvatele kassidel kohtab Büyükadal ka "hulkuvaid" hobuseid. Saare ühe suurima sissetuleku allika moodustab kaarikusõitu teenus, seega on siin ka väga palju hobuseid. Oma ringsõidul märkasime saare kaguosas hiigelsuuri talle ja nende ümber lonkivaid hobuseid. Paistis, et see on koduks kõigile saare hobustele. Meile jäi hobuäri täpne omandisuhe ja töökorraldus segaseks, kuid tundus, et voorimeeste puhul oli tegemist nö. FIE-dega... Hobuseid näeb aga saarel ringi luusimas kõikjal. Mõned neist olid väga kõhnad ja jätsid mulje, et töölooma neist küll ei ole. Ehk lihtsalt "pensionile" lubatud? Ei tea...
Saar üldjoontes ära nähtud, otsustasime veel kõrvaltänavaid pidi ringi jalutada ja uhkeid maju ning vaateid imetleda. Enamus turiste koondus ühele-kahele peatänavale, kus asusid suuremad poed ja restoranid. Kõrvaltänavad olid peamiselt inimtühjad.
Jõime enne laevale minekut veel ühes kohvikus paar jooki (kes kohvi, kes õlut) ning puhkasime jalgu. Hinnad olid saarel omaselt kõrged, õlu koguni 10 TLi.
Järjekordselt oli päev ootamatult kiiresti õhtusse saanud. Büyükadale (või mõnele teisele saartest) tahaks kindlasti veelkord tulla. Siis juba kogu päevaks. Loodan, et ilm jätkab sama trendi ja on vähemalt nädalavahetuseti kuiv ja päikeseline! Muide, esmaspäeval jälle sadas :)
Enne koju minekut käisime veel natuke Bostanci sadama lähistel ringi. Oli selline sume õhtu, päike just loojumas, et ei raatsinud kuidagi ära minna. Mereäärsed restoranid-söögikohad olid rahvast pungil ning ka promenaadil jalutas palju inimesi. Tundub, et pühapäeva õhtu on siin selline aeg, mil kõik tulevad kodust välja linna peale.
Kõht eriti tühi ei olnud ja seega restorani minna polnud mõtet. Otsustasime lõpuks midiye dolma (riisiga täidetud rannakarbid) ära maitsta. Rannakarbid on ka üks Türgis levinud tänavatoitudest. Ostsime ühe onu käest neli rannakarpi (0.50 TLi tükk) ja istusime pargipingile neid nosima. Vääga hää oli!
No comments:
Post a Comment