C4%B1_Palace) ära käia. Seega jälle üks päev Sultanahmetis.
Jätsime auto heaga koju ning proovisime seekord kogu teekonna ühistranspordiga läbida. Bussipeatus on meil kohe üle tee! Ilm oli ilus ja päikeseline. (Meie õnneks on nädalavahetused hea ilmaga olnud. Nädala sees on aga sompus ja sajab.) Päris palav oli - 23 C! Aknast õue vaadates ei osanud õhutemperatuuri õigesti hinnata ja nii me olimegi "üle riietatud". Jaki sai aga pealt ära võtta. Kohalike jaoks on vist väga külm, sest kõik käivad ringi karvase kraega jopedes-mantlites. Meid vaadatakse imeliku pilguga...
Seisime mõnda aega bussipeatuses, aga meie busse - 17 või 21MK ei tulnud. Otsustasime sõita ühega sinistest erabussidest, mida liigub tõepoolest iga minuti tagant. Need bussid on riiklikest liinibussidest natukene väiksemad ja akbil'iga neis sõidu eest tasuda ei saa. Kindlaid peatusi neil ei ole, on vaid konkreetne marsruut. Bussi peatamiseks tuleb vaid tee ääres korra käega vehkida. Pidasime kinni ühe Kartal - Kadiköy silti kandva bussi ja ronisime peale. Lootsime, et buss ikka sõidab Kadiköy sadamasse! (Halvimal juhul oleksime saanud kusagilt Kadiköyst ka jalgsi või taksoga sadamani minna.) Bussijuht muidugi inglise keelt ei osanud! Olin foorumitest lugenud, et sõit peaks umbes 1.50 TLi maksma. Andsime igaks juhuks kahe peale 5 TLi ja ütlesime Kadiköy. Bussijuht rääkis midagi omas keeles ja andis 1.70 TLi tagasi. Ju siis on erinevatel liinidel erinev hind!
Buss sõitis siiski sadamasse. Olime eelmine kord juba laevaga väina ületanud ja seega läks see osa teekonnast ludinal. Meri on ikka ilus - ei jõua ära imetleda!
Sultanahmetisse jõudes otsustasime siiski kõigepealt Topkapı Sarayı's ära käia, sest see jäi tee peale ning ilm oli jalutamiseks super (või nagu kohalikud ütlevad - süper lüks :) ).
Topkapı Sarayı asub kenas pargis mere kaldal .
Käisime mitu tiiru pargis ringi, enne kui palee sissepääsu üles leidsime. Millegipärast oli tavasissepääs seekord suletud... Turiste oli hommikusest ajast hoolimata juba palju ning piletijärjekord üsna pikk. Palee külastuse eest küsitakse 20 TLi, haaremi ruumide nägemise eest aga veel 10 TLi lisaks. Palee valdused koosnevad paljudest erinevatest hoonetest ning hästi hooldatud pargist. Osad hoonetest olid nagu ikka remonditöödeks suletud ning tulbiaeda ei hakanud me ka minema.
Sissepääs Topkapı Sarayı'sse.
Dîvân-ı Hümâyûn ehk Imperial Council (nõukogu valitsushoone).
Valitsushoone laemaalingud.
Meile teadmatuks jäänud otstarbega hoone.
Palee aia küpressid.
Siseruumides oli kahjuks pildistamine keelatud, kuigi mõned (ka meie) salaja mõne foto ikka tegid. Väga särav oli varakambri väljapanek oma smaragdide ja rubiinide rohkuses. 16.sajandist pärinev sultanite garderoob oli samuti põnev vaadata.
Rahvast oli palees ikka tohutult palju ning vitriinideni pääsemiseks pidi parajalt trügima. Väsisime sellest melust kiiresti ja jätsime haaremi külastuse järgmiseks korraks. Seadsime sammud Kapali Carsi suunas.
Suure Turu, Hagia Sophia ja Sinise mošee piirkond on Sultanahmetis kõige ilusam (ka kõige turistirohkem). Munakividega sillutatud tänavad, ilusad pargid ning vanad majad ei meenuta kohe sugugi tüüpilist Istanbuli, Türgit. Kõik on lääne-euroopalikult puhas ning akuraatne. Mitte, et siin muidu väga räpane oleks, aga siiski...
Peale väikest jalutuskäiku jõudsime Suure Turu värvasse ning sukeldusime rahvavoolu.
Üks Suure Turu sissepääsudest.
Suur Turg on kaubaliikide järgi osadeks jagatud. Näiteks turu ühes osas saad sa osta juveelitooteid, järgmises vaipu, jne. Meie suundusime hõbeda ala otsima, sest seal müüakse ka cezve'sid ehk türgi kohvi kanne. Tahtsime endale korraliku türgi kohviserviisi soetada. Üks cezve meil kodus on, aga see ei ole kõige parema kvaliteediga.
Valik oli väga suur, aga õige cezve leidmine võttis aega, sest enamus pakutavaist olid nö. suveniirkannud, õhukese põhjaga. Jätkasime otsinguid.
Vastupidiselt ettekujutusele ei olnud kaupmehed oma kauba müügist eriti huvitatud, veel vähem tingimisest?! Võisidki leti ette seisma jääda, ilma, et keegi oleks ligi tulnud ja midagi pakkunud. Paar müüjat ikka ütlesid hinna, kuid kui tingima hakkasime, pöörasid selja ja lobisesid sõpradega edasi. Ju vist on harjunud, et valge turist suurt midagi ei osta ja ainult viriseb kalli hinna üle! Igatahes oli taoline käitumine meile üllatuseks.
Jõudsime oma otsingutel turu ühte kaugemasse nurka ja jäime väikese poekese ette kohvikanne vaatama. Kohe hüppas poest välja rõõmus türgi vanamees, kes meid sisse kutsus, istuma surus ning teed pakkus. Juttude järgi olin türgi kaupmehi just sellistena ette kujutanud! Meile meeldiva kohviserviisi pani ta erinevatest komplektidest kokku ja hindki oli teistega võrreldes ülisoodne - 90 TLi 380 TLi asemel. Onu oli nii sõbralik ja muhe, et otsustasime tema käest ka Türgile omased tulbikujulised teeklaasid osta. Selline on õige teenindus, mis paneb kliendi ise, ilma peale käimata, ostma! Lõpuks tõi onu mulle veel väikese kingitusegi - paki õunateed. Moepärast kauplesime lõpphinnast 5 TLi alla - rohkem nagu ei tahtnudki kuna hind oli tõesti soodne.
Hea, et viimaks sellise vanakooli kaupmehe peale trehvasime, muidu oleks turukogemuse "leigete" alla lahterdanud! (Jutud foorumites paistavad paika pidavat - nii taksojuhtide kui kaupmeeste puhul tuleb tegemist teha ainult vanemate inimestega, noored pidid olema ülbed ning pettusele kalduvad.)
Peaagu märkamatult oli laupäev käest kadunud. Pikast päevast andsid tunda ainult väsinud jalad ja kraami täis kilekott käes. Kuna kojusõit võtab aega vähemalt 2 tundi, siis seadsime sammud trammipeatusesse. Euroopa poolel on tore käia, aga kogu see aeg, mis transpordile kulub!
täpsustan, et enamik sõitatahtjaid siiski viipavad tee ääres juhile, kuid kuna busse on palju ja konkurents tihe (juhtidel tulemuspalk?), siis üritatakse peale meelitada ka neid inimesi, kes sõidutee läheduses niisama seisavad või kõnnivad
ReplyDelete