Lõpuks oleme end Istanbulis enam-vähem sisse seadnud ja nüüd on aega esimesi muljeid kirja panna.
Kõigepealt natuke sellest, kuidas me üldse Tallinnast Istanbuli saime:
Kuna minu viisaga läks oodatust kauem (esimene kokkupuude Türgi bürokraatiaga :) ), siis hakkasime siiapoole sõitma (autoga) 28.oktoobri pärastlõunal. Viamichelini järgi oli teekonna pikkuseks 3055 km ning aega sellele arvestatud 35 tundi. Kuna meiega reisis kaasa ka kiisu nimega Fanta, siis plaanisime öösiti teeäärsetes majutusasutustes peatuda. Istanbuli lootsime saabuda neljapäeval, 30.septembril. Tegelikkus osutus aga teistsuguseks!
Läti, Leedu läksid suhteliselt kiiresti ja olid ootuspäraselt igavad (loe: tuttavad). Esimese ööbimiskoha leidsime hilisõhtul Leedu-Poola piiri lähistel. Hotell oli päris kena ja tundus suhteliselt uus olevat, ka hind oli mõistlik - 38 EUR-i.
Järgmisel hommikul alustasime varakult, et Poolaga kiiresti ühelepoole saada. Kahjuks oli see ainult naiivne unistus! Poolat läbivad "suured" rahvusvahelised maanteed on täielik piin. Mitte et teed halvad oleksid või liiklus liiga tihe. Ei. Probleem on hoopis selles, et iga paari kilomeetri tagant on uus asula ja kiiruspiirang 50 km/h. Lisaks sellele teetöödest tingitud kiiruse piirangud. Ja niimoodi terve üüratu Poola! Reisi planeerides kipub Poola omapära millegipärast alati ununema... Ja siis algas Slovakkia. Ma ei saa aru, kuidas saab sellist teed nimetada rahvusvaheliseks magistraaliks?! Tee, kus sõidab iga päev sadu rekkaid ja muid sõidukeid, on heal juhul kahe rekka laiune. Piiriäärne osa oli eriti hull! Mööda mägesid kulgev tee oli väga käänuline ja auguline. Ühes kohas pidime äärepealt rekka alla jääma kuna viimane lihtsalt ei mahtunud kurvi võtma. Keskmine kiirus on sel umbes 50 km pikkusel lõigul 15 km/h. Muideks, ma ei liilalda ega virise asjatult - asi on seal tõesti kole! Sel päeval läbisime loodetud 1100 km asemel 16 tunniga ainult 700. Öömajale jäime Slovakkia piiri lähistel Ungaris. Hotell oli ka sel ööl üsna normaalne ja samas hinnaklassis kui eelmine.
Neljapäeva hommik algas samuti varakult. Täna oli meil kavas läbida Ungari, Serbia, Bulgaaria ja jõuda lõpuks Türgimaale. Ungari üllatas oma korralike teede ja meeldiva loodusega. Jõudsime kiirelt Serbia piirini. Siinkohal pean häbiga enda ignorantsust tunnistama. Üllatus, üllatus - Serbia ei olegi Euroopa Liidus! Reisi planeerides ei tulnud meile mõttesegi, et teekond võib läbi mitte EU riikide viia. Õnneks viisat meilt ei nõutud :). Serbia möödus ka suhteliselt valutult. Kõige mõnusam oli sõita aga Bulgaariat läbival kiirteel. Kilomeetrid möödusid lausa lennates. Hilisõhtuks olime jõudnud Türgi piiri lähedale ning otsustasime enne ööbima jäämist siiski piiri ületada. Türklasi natuke teades, polnud aimugi kaua see protseduur aega võiks võtta. Kass kaasas, veinid pagasnikus, jne. Umbes mõned kilomeetrid enne piiripunkti algas rekkarida. Ehmatasime esimese hooga, et peame ka siia järjekorda võtma. Tee oli mõlemas suunas üherealine ka... Otsustasime siiski vaikselt lähemale hiilida. Meie suurimaks hämminguks polnud sõiduautodele eraldatud punktis ühtegi autot ning ka passi ja tollokontolliks kulus kõige rohkem 15 minutit. Vot sulle türklasi! Esimene mulje oli igatahes positiivne.
Kuna kellaaeg lähenes südaööle, siis otsustasime ööseks Edirnesse (piirilinn) jääda ning hommikul järelejäänud 250 km Istanbulini sõita. Hotelli leidsime tänu TomTom'ile kergesti. Hotellis toa saamine oli aga hoopis teine ooper. Meie üllatuseks ei osanud siin keegi sõnagi inglise keelt. Lõpuks suutis Toomas käte ja jalgade abil selgeks teha, et soovime öömaja kahele inimesele ja kassile. Autost jälgides oli see pantomiim üsna naljakas! Hinnad olid siin juba natuke kallimad - kahese toa eest 80 TL (1 TL on umbes 8 EEK) ning tuba kõvasti kehvem.
Reede hommikul startisime Istanbuli suunas. 50 km enne linna jõudmist hakkasid suured ummikud. Jõudsime oma hotellini siiski ilma suuremate sekeldusteta kui tasulise maantee tollimaksu tasumise keerukus välja jätta. Läbi kontrollpunktide sai kas elektroonilist seadet kasutades või plastikkaardiga, mida meil loomulikult polnud. Ja püüa umbkeelsetele türklastele selgeks teha, mida sa tahad! Õnneks oli kontrollpunktide kõrval mingi administratiivhoone, kust Toomasel õnnestus mingil moel see plastkaart hankida. 50 TL eest!
Esimesed päevad Istanbulis:
Hotellituba oli täitsa euroopalik, kuid väga pisike. Kui kaks suurt kohvrit ja mõned kotid tuppa said, siis andis ümber voodi trügida :). Hind oli, nagu ikka Istanbulis, soolane. Tegelikult saime läbi www.hrs.com väga hea hinna - 68 EUR'i öö. Otse hotellide kodulehtedelt vaadates polnud alla 100 midagi. Keskmine hotelliöö Istanbulis maksab 150 EUR'i. Õnneks näitas telekas CNN'i! Kuna Toomas pidi tegelikult tööd alustama juba 27.septembril, siis kiirustas ta kohe NSN'i kontorisse nägu näitama.
Tagasi tuli ta toreda uudisega, et peab kohe pühapäeval mõneks päevaks Ankarasse lendama. See tähendas seda, et mina pidin jääma kassiga kahekesi hotelli istuma. Auto jäi küll minu käsutusse, aga türklaste liiklemistaktika ei meelita eriti sõitma kui just hädavajalik pole. (Praeguseks olen enam-vähem harjunud :)). Laupäev jäi meile korteriotsingute alustamiseks. Olin küll internetis kõvasti eeltööd teinud, kuid erinevate linnaosade nimed ei öelnud suurt midagi ning möbleeritud korterite (~40 m2) hinnad algasid 800 EUR'ist. Samuti polnud suurt soovi korterit reaalselt nägemata lepingut sõlmida. Seda aga soovisid kõik emlak'id (kinnisvarabüroo türgi keeles). Kohe hotelli lähedal Bagdati tänaval hakkas silma mitu emlak'ki. Astusime ühte inglisekeelse nimega büroosse sisse ja ime, ime seal oskaski üks mees mingil määral inglise keelt. Möbleeritud korteri soovi peale hakati omavahel türgi keeles kõvahäälselt rääkima ning žestikuleerima. Umbes 5 minuti pärast tuli tõlkeks - impossible. Aasia poolel paistis mööbliga elamispinna leidmine tõepoolest keeruline olevat (nagu ka netis surfamine näitas). Käisime veel mõned emlak'id läbi, kuid inglise ega saksa keeles nendega vestelda ei õnnestunud. Viimaks oli ühel bürool paar korterit pakkuda, kuigi inglise keelt ei osanud ka nemad. Kasutasime fraasi kiralik daire mobilya (möbleeritud korteri üürimine), mis paistis töötavat. Käisime ka kortereid vaatamas. Esimesed võtsid üsna kurvaks. Pimedad toad, nõukaaega meenutav mööbel... Kolmas oli aga üsna meeldiv, avar ja ilus mööbliga; meenutas natuke USA elamisi. Hind oli ka väga normaalne - ainult 1000 TL kuus. Olime ju arvestanud circa 2000 TL-ga. Kuna me polnud veel kindlad, kuhu linnaossa korter võtta, siis püüdsime onudele selgeks teha, et me veel mõtleme paar päeva. Tundus, et jutu mõte jõudis neile kohale :)
Läksime nüüd Remaxi kontorisse - ikkagi rahvusvaheline ettevõtmine. Esmane vastus oli tavaline - mööbliga ei ole. Peale mitut telefonikõne leiti siiski üks, mida meile näidata. Kõnealune korter asus Bostancis meie hotellist ja Toomase töökohast nii 10 km kaugusel. 1700 TLi eest ei olnud seal suurt midagi peale ilusa vaate 13. korruselt. Aga kaua sa ikka rõdul aega veedad, eriti kui talv on tulemas!
Otsustasime, et helistame onudele ja ütleme, et võtame selle 1000-lise ära. Leppisime kella 18-ks kohtumise kokku. Kontorisse minnes ootas meid ees 4-5 tegelast, kes kõik asjatasid midagi. Kohale oli kutsutud ka tõlk :):) - kellegi inglise keele õppejõust sõber. Lihtne tingimuste arutamine, jne võttis türklastel aega 3 tundi! Igaüks karjus teistele jutu vahele, vehkis kätega , kordas sama lauset vähemalt 3-4 korda. Lõpuks õnnestus tähtsamad punktid paberile kirja saada. Kümme korda uuriti, et kus Toomas ikka töötab ja kes ta ametilt on. Õnneks paistis inseneriamet siin au sees olevat :). Väga olulise punktina toodi välja kohaliku "käendaja" vajadus, kes tuleks ja kinnitaks, et Toomas ikka decent inimene on. Umbes sellisena ma seda asjaajamist türgi moodi ette kujutasingi!
Eelleping sõlmitud, läksime tagasi hotelli ja Toomas järgmisel päeval Ankarasse. Ma ei hakka pikemalt kirjutama, kuidas ma need paar päeva hotellis igavlesin. Käisin siiski ka kahe suurema ostukeskusega tutvumas - autoga. Navigaatori järgi sõites polegi nii keeruline kohti leida, liiklus on aga hoopis teine asi. Leidsin internetist ühe lehe, mis kirjeldab türgi liiklust üsna tõetruult: http://www.turkeycentral.com/articles/featured_article.php?article_id=14. Siin on põhilised punktid:
1. Suur osa autosid sõidab pimedas ilma tuledeta. "Hoiavad vist elektrit kokku".
2. Paljud juhid on täiesti hoolimatud ja ilma sõidukogemuseta.
3. Autod sõidavad keset teed, ridade vahel. (Ridasid tekitatakse nii palju kui mahub autosid.)
4. Autod manööverdavad ilma suunatulesid näitamata, peatuvad ning pargivad ootamatud keset teed.
5. Jälgi alati peegleid, kuid ära looda et seda teevad ka türklased.
6. Oota alati ootamatut!
Edasi loe eelnevalt veebilehelt.
Hotellist korterisse:
Lõpuks jõudis Toomas Ankarast tagasi. Teisipäeva asemel küll kolmapäeval.... Hotell on lõplikult üle visanud. Tahaks juba ise süüa teha, et saaks ka midagi normaalset. Mulle need türgi toidud ei sobi! Värske sai on küll hea, aga kaua sa ikka saia sööd! Veise- ja lambaliha ma ei söö, oliive ka ei taha, kitsemaitseline juust samuti ei sobi. See moodustab aga peamise osa türgi köögist.
Olin vahepeal veel internetis kortereid vaadanud. Seekord euroopa poolel Beyoglus ja Besiktases. Igapäevaseid ummikuid vaadates ei kujuta hästi ette, et hakkan 3 korda nädalas siit (Maltepe) Taksimis (Beyoglu) keelekursusel käima. Leppisin mingi tüübiga kokku, et tuleme õhtul kortereid vaatama. Pooletunnine sõit Taksimisse võttis aega 2,5 tundi - hurraaaaa! Korterid olid pehmelt öeldes uberikud. Aga hind oli see-eest tasemel - 780 EUR'i 35 m2 eest kusagil nurgataguses. Ma parem istun kodus ja ei lähegi kursustele kui elan sellises kohas! Otsus oli nüüd kindel - üürime selle korteri Maltepes. Vähemalt on suur ja puhas, isegi ilus.
Neljapäeva õhtul kirjutas Toomas üürilepingule alla ja sai lahti 3500 TL' ist (1000 -kuu üür, 1000- komisjonitasu, 1500 - deposiit). Protseduur võttis aega, nagu ikka, paar tundi. Seekord tõlkis kellegi sõber, kes purssis saksa keelt :). Rõhutati veelkord, et türklasest "käendaja" kohale tuleks - enne lepingut kätte ei saa. Kell oli küll juba 9 õhtul. kuid otsustasime veel täna hotellist korterisse ümber kolida. Pakkisime oma kola ja kassi kokku. Pimedas oligi parem kass sisse smugeldada kuna temast me igaks juhuks juttu ei teinud. Käisime veel enne toidupoest läbi, et lõpuks ometi midagi head süüa - näiteks kartulit ja kana:).
Oma "kodus" oli hea uinuda!
Korter asub siin:
http://maps.google.com/maps?f=q&source=s_q&hl=en&q=%C4%B0dealtepe+Mh.,+B%C3%BCy%C3%BCk+Tur+Yolu+Sk,+34841+Istanbul,+Turkey&sll=40.938545,29.143124&sspn=0.034558,0.084543&ie=UTF8&cd=1&geocode=FZancAId2U-8AQ&split=0&hq=&hnear=%C4%B0dealtepe+Mh.,+B%C3%BCy%C3%BCk+Tur+Yolu+Sk,+Istanbul,+Turkey&ll=40.99752,29.078751&spn=0.276219,0.676346&z=11
No comments:
Post a Comment