Argipäeva askeldused.

Kuna mu keelekursus algab alles 1.novembril, siis sinnamaani pole mul suurt muud teha kui kaua magada ja niisama logeleda :).   Päris mõnus on 10-11-ni põõnata!   Eestis olles ei jätkunud und kunagi niikauaks!  
Ärgates on mul esimene asi televiisor käima panna ning üks cezve-täis türgi kohvi valmis keeta (mõnikord ka kann rohelist teed).   Televiisor näitab siin 57 kanalit, millest ainult üks on arusaadavas (inglise) keeles - CNN.   Kogu CNN'i programmi saaks tunni ajaga ära näidata!   Üle jäänud ajast toimub uudiste kordamine.   Kordaks nad siis ainult sama päeva uudiseid, aga ei.  Juba mitu nädalat näitab iga tunni tagant üht Nigeeria mobiilimüüja juttu, mida võin nüüd une pealt ette lugeda:).   Kui uudised väga üle viskavad, siis lülitan türgi muusikakanalile ümber.   Mul on juba kord selline halb harjumus, et taustal peab kogu aeg televiisor mängima.
Suur osa päevast kulub internetis kolamise peale.   Ei kujuta enam ettegi, kuidas võiks igapäevane elu ilma internetita olla!   Siit saab vastused igale küsimusele: tõlge mõnele türgikeelsele sõnale, türgi toitude retsepte, istanbuli ilmaeenustus, mõtteid uute reiside jaoks...
Hankisin endale nädala eest raamatuturult ka ühe korralikult paksu raamatu lugeda - Lev Tolstoi "Sõda ja rahu." Inglisekeelse loomulikult :).   Kodus vaatasin suure ehmatusega, et autoriks on märgitud LEO Tolstoi, kuid sisu oli ikka õige.   Ju siis Lev on inglise keeles Leo :)!  
Ega ma siis päevad läbi kodus ka ei istu!   Ilusa ilmaga, mida on viimasel ajal sageli olnud, on kohustuslik käik mere äärde.   Meri mulle meeldib - iga ilmaga!   Ei tahaks elada kohas, kus mingit suuremat veekogu läheduses pole.   Mõnikord käime ka õhtuti mere ääres päikeseloojangut vaatamas.  Kasse muidugi ka :).

Mereäärne promenaad on siin ideaalne jooksmiseks, rulluisutamiseks ning muidu spordi tegemiseks.   (2007 aastal valminud promenaad on oma 20 kilomeetrit pikk.)   Millegipärast kohalikud seda võimalust ei kasuta?!   Olen siiamaani näinud ainult paari-kolme vanameest võimlemisplatsil harjutusi tegemas.   Paistab, et nö tavainimene siin spordiga ei tegele.  Jalgpalliväljakuid on küll linnas palju, aga need ka rohkem koolilaste kasutuses.

Oleks meil Eestis selline võimalus!   Russalka juurest Piritale viiv promenaad on enam-vähem, aga teekate on siin kordades parem.

Teine igapäevane käik on värske saia ja köögivilja järele.   Kuna poed-marketid on siin käe-jala juures, pole mõtet koju suurt tagavara muretseda.   Samuti on see kauplusering omamoodi mõnus rituaal.  Nii vahva on saialõhnalisest pagaripoest omale ahjusoe sai välja valida või tohutute köögiviljalettide vahel kurke kotti noppida!   Tore on ka vaadata kohalikke elanikke, kes enne ostu sooritamist müüjaga pikalt-laialt lobisevad. Kahjuks jääb veel arusaamatuks, mis teemal :).   Mulle meeldib selline kodupoe miljöö, kus müüja tunneb kõiki oma ostjaid ning nende ostusoove.   

Vahepeal käime ka suurematest ostukeskustes, mida siin aasia poolel väga palju ei olegi.   See-eest on need tõesti suured!   Istanbuli on viimase viie aasta jooksul mitu uut ja moodsat kaubanduskeskust ehitatud.   Üks neist - Kadiköys asuv Tepe Nautilus (http://www.tepenautilus.com/index.php?page=kroki&c=page) asub meie lähedal (~13 km).

Eile oli väga ilus ilm ja olin ka tavalisest varem ärganud.   Seetõttu otsustasin esimest korda üksi ühistranspordiga seiklema minna, sihiks seesama Tepe Nautilus.   Läksin üle tee peatusesse bussi ootama.   Lõpuks õnnestus ka IETT roheline (riiklik) buss nr. 17 ära oodata.   

Aga parem kui ei oleks!   Esiteks käib buss ainult kolm korda tunnis.   Teiseks on see puupüsti rahvast täis ja sõidab üliaeglaselt.   Tegemist on nn sotsiaalse bussiga, millega sõidavad ainult pensionärid ja teised tasuta sõiduõigusega kodanikud.   Siiski, see üks ja viimane kord sõita oli üsna huvitav.   Nimelt käib pidev sõnasõda bussijuhi ja reisijate vahel.   Siin on kombeks kohe esiukse juurde puntrasse jääda, nii, et järgmises peatuses rohkem rahvast peale ei mahugi.   Bussijuht püüab siis rahvast tahapoole ajada.   Nii igas peatuses.   Enamus rahvast kuulab kuidagi sõna ja liigub torisedes bussi sisemuse poole. Ühele vanamehele midagi vist ei meeldinud ja nii ta jäigi bussijuhi juurde kätega vehkima ning karjuma.   Umbes viis minutit karjusid üksteise peale ja buss muidugi sel ajal seisis:).   ~13 km läbimiseks kulus meil 55 minutit.   

Buss päris Tepe Nautiluse juurde ei sõitnud ning mul tuli umbes kilomeeter-poolteist ostukeskuseni orienteeruda.   Olin eelnevalt kaardi pealt vaadanud, mis suunas liikuda ning keskuse leidmine polnud keeruline.   Teekond viis läbi Kadiköy Çarşı (turu), kus vaatasin ka natuke ringi.   Midagi, mis ostma kutsuks, ei märganud.

Ja eemalt paistiski juba ostukeskus ehk kohalikus keeles Alışveriş Merkezi!

Istanbulis (arvan, et kogu Türgis) tuleb enne suuremasse kauplusesse pääsemist läbida turvaväravad ning lasta oma kott läbi valgustada.   Sama protseduur kui lennujaamas!   Ja samamoodi ei huvita monitori taga istuvat isikut ekraanil nähtav - palju lõbusam on kaastöötajaga vestelda.   Ei mõista ma neid asju, mida lihtsalt tehakse sellepärast, et "nii tehakse"!   (Nepaalis Kathmandu lennujaamas kontrolliti kohe peale x-ray'd kõiki kotte manuaalselt.   Minu küsimusele, et mida nad siis ka otsivad, vastati "ei tea"... )

Ostukeskus ise oma 4 korrusega on väga avar ja kaasaegne, ilus.   Mereteemale vastavalt on igalpool suured akvaariumid päris suurte kaladega.   Meil tuntud kaubamärkidest olid esindatud Vero Moda, Zara, Tommy Hilfiger, Guess ning Lacoste.   Teised nimed olid, vähemalt minu jaoks, tundmatud.   

Kaubanduskeskuses asub veel kobarkino, mida meil on plaanis varsti külastada.   Hollywoodi filmid pidid olema inglise keeles, türgikeelsete subtiitritega.   Ma loodan, et teenindaja sai meist õigesti aru ja ei ajanud midagi segamini...

Kojusõiduks kasutasin sinist bussi, mis on küll askeetlikum ja natuke kallim, aga palju kiirem.   Kadiköy - Kartal liini järjekord oli pikk ja millegipärast ei tulnud peatusesse  10 minuti jooksul ühtegi bussi.   Tavaliselt käivad sinised iga minuti tagant.   Läksin siis hoopis Kadiköy - Maltepe - E-5 bussi peale.   Praeguseks on mulle meiele lähemal asuvad linnaosad juba nii selged, et ära enam ei eksi.   Vähemalt päevavalges mitte!   Tagasitee võttis aega üle tunni kuna käes oli õhtune tipptund.   Ei kujuta ette, et peaks iga päev niimoodi liiklema!   Ei tea, kuidas ma keelekursusel käima hakkan?!   Kool asub teisel pool väina Taksimis ja sinna sõidab bussi, laeva ning trammiga 2-3 tundi....   Suurlinna rõõmud!