Jõululaupäev

Jõululaupäev Istanbulis ei erine millegi poolest tavalisest reedest.  Taevas särab päike ja termomeeter näitab 20 pügalat sooja.  Mõned nädalad tagasi alanud "talvest" pole jälgegi.

Meie jaoks on see päev aga eriti oluline kuna täna hakkame Eesti poole sõitma.   Oma "jõulud" pidasime ära juba eile õhtul.  Kahjuks pidi seekord hakkama saama ilma verivorsti ja hapukapsata.   Laual olid hoopis kartulisalat ning kotletid.   

Selleks korraks on "elu Istanbulis" lõppenud.   Kui saatus tahab, siis jätkame pooleli jäänud kohast märtsikuus.

Tali tuli.

Üle pika aja on jälle millestki kirjutada.   Istanbuli on viimaks talv saabunud!   Üleeile oli veel 20 C sooja, kuid eilne hommik tervitas meid 4 C ja lörtsisajuga.   Üllatusena see siiski ei tulnud kuna olime ilmateadet jälginud.   Ilmateate kohaselt on meile saabunud talv ning ilm jääbki nüüd lähiajal selliseks. Kohalikud räägivad, et igal talvel on periood, kus mõned päevad on isegi paksem lumekate maas.  Tavaliselt juhtuvat see jaanuaris.

Hoolimata tugevast vihmasajust ja pisemat sorti tormist käisime reede õhtul Kız Kulesi's (http://en.wikipedia.org
/wiki/Maiden's_Tower ) restoranis.  Tegemist on Bosporuse väinas asuvale saarekesele esmalt 408. aastal (enne meie aega) ehitatud torniga, mida kasutati pikka aega kaitserajatisena ning seejärel majakana.   Tänapäeval asub seal restoran ja kohvik, kuhu pääseb ainult veesõidukiga.  Saareke on tõesti väike - peale torni ja pisikese sadamakai ei mahu sinna midagi.
Restorani (http://www.kizkulesi.com.tr/en/Default2.asp) pääsemiseks tuleb endale koht päris pikalt ette broneerida.   Kujutan ette, et suvisel turismihooajal 2-nädalase puhkuse käigus sinna saada ei õnnestugi.
 Restoran avatakse õhtul kell 8, siis hakkab tööle ka kliente teenindav meretransfeer.   Aasia poolelt käib kaater vabagraafiku (soovijate olemasolul) alusel ning Euroopast iga tunni aja tagant.

Torn ja restoran ise olid muljet avaldavad - sajandeid vanad kivimüürid, jämedad puutalad...   Taustaks mängis kolmemeheline ansambel mõnusat rahulikku muusikat, põlesid õlilambid...   Teine lugu oli toiduga.   Kliendid saavad valida kolme neljakäigulise menüü vahel.   Igas käigus on veel omakorda neli erinevat valikut.   Kuna menüüd on suhteliselt kulukad (95 - 150 TLi), siis ootasime meeldivat toiduelamust.   Kahjuks oli pakutavad prantsuse? köögi road maitsetud ja ka välimuselt igavad.   Igatahes on tavalistes kebapçı,des toit kordades maitsvam!

Tugeva vihma ja tuule tõttu ei õnnestunud eriti tornist avanevat vaadet nautida.   Siiski sai kiiresti mõned fotod tehtud.   Selge ilmaga avanevat sealt imelise vaated Istanbuli mõlemale kaldale ning Bosporuse sillale.

Veel mõnest vaatamisväärsusest.

Pole juba tükk aega midagi kirjutanud kuna vaatamisväärsused on tõepoolest otsa lõppemas.   Samuti oleme vist siinse eluga niivõrd harjunud, et esialgne üllatusmoment on kadunud.
Millegipärast juhtus nii, et kõige olulisemad vaatamisväärsused - Aya Sofya (Hagia Sophia) ja Dolmabahçe sarayı olime jätnud viimasteks.   Minule isiklikult käib ühe päevaga mitme suure objekti külastamine üle jõu, seega oli meil kaks päeva sisustatud.   Järjekordades seismine ning rahvamassi keskel trügimine on vaimselt (ja ka füüsiliselt) vägagi kurnav!
Esimesena külastasime Hagia Sophiat.   Üllataval kombel oli kogu Sultanahmet (linnaosa) hoolimata ilusast ilmast suhteliselt inimtühi.   Nii tühjasid tänavaid ei olnud me siin veel näinud!   Tavaliselt on Hagia Sophia ümbrus paksult täis nii välismaiseid kui ka kohalikke turiste.   Aga mida vähem, seda parem ju!
Lunastasime 20 TLi eest pileti ning ringkäik Bütsantsi arhitektuuri tippteoses võis alata.   Väljast on Hagia Sophia suhteliselt tagasihoidlik ning (minu arvates) jääb lähedalasuvale Sinisele Mošeele kõvasti alla.

Sisse astudes on aga hoopis teine maailm.   Ehitis on tõesti võimas ja väärikas!  Eriti kui arvesse võtta selle ehitusaega, mis algas 532. aastal (http://et.wikipedia.org/wiki/Hagia_Sophia).   Sisenetakse läbi tohutusuure ukse, mis jätab pigem kindlusevärava mulje.

Kirik (mošee?) on väga suur ja seest mošeele omaselt tühi.   Ei ainsatki ikooni ega kujukest.   Omaaegsest hiilgusest on säilinud arvukad seinamaalingud ning mosaiigid.

Hagia Sophia külastamine läks, tänu vähesele rahvahulgale, üsna kiiresti.   Seega otsustasime ära vaadata ka kohe üle tee asuva Yerebatan Sarnıçı (Bütsantsi tsistern).   Tegemist on ühega sadadest Istanbuli alla maetud vee kogumiseks mõeldud tsisternidest, mis pärinevad ajast, mil linna kutsuti veel Konstantinoopoliks. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Sultanahmet/Yerebatan.html) 

Laskusime mööda treppi maa alla ning meie silme ees avanev vaatepilt meenutas stseeni mõnest Indiana Jones'i  filmist.  (Tegelikult on siin filmitud hoopis episood James Bondi filmist "From Russia with Love".)   

Uskumatu, kuidas 1500 aastat tagasi ehitati!  Vesi suunati akvedukte mööda tsisternidesse ~30 km eemal asuvast Belgradi metsast.   Mingi osa akveduktist on seal säilinud tänaseni.

Igatahes minu jaoks jättis Yerebatan Sarnıçı Istanbuli vaatamisväärsustest kõige tugevama mulje.

Järgmisel päeval võtsime ette reisi Dolmabahçe sarayı' sse.   Seekord nii hästi ei vedanud ning seisime umbes 15 minutit piletijärjekorras.   Pilet maksis nagu ikka 20 TLi.   Paleesse pääseb sisse ainult giidi saatel.   Nii me seisimegi uues järjekorras palee ukse taga ja ootasime oma korda.   Kahjuks on palees pildistamine keelatud ja nii ongi kõik fotod tehtud väljaspoolt.   Luksuslikest siseruumidest saab mingi ülevaate siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace

Ringkäik palees käis suhteliselt kiiresti.   Gruppi veeti kiiresti ühest otsast teise ja seisatamiseks aega ei antudki.   Kõikjal seisid turvamehed, kes jälgisid, et turistid midagi ei puudutaks.   Palee oli kena.   Kõrged laed, suured saalid.   Kõikjal uhked vaibad ning lühtrid.   Tseremooniasaalis asub maailma suurim (?) Boheemia kristallist lühter, mis kaalub 4,5 tonni.   Meie jaoks seda põlema ei pandud - see au on reserveeritud kõrgetele riigipeadele, keda vahetevahel palees võõrustatakse.  Eriti meeldisid mulle aga igas ruumis asuvad erisuuruses värvilised kahhelahjud ja -kaminad.   Portselanist värvilised uksenupud hakkasid ka silma.   Üldmulje oli siiski natuke kõle.   Igapäevast elu siin ette ei kujutaks.

Kurban Bayram on kätte jõudnud.

Maailm (õigemini moslemid) on hulluks läinud!!!
Hommikust saati näitab televiisoris, kuidas üle terve Türgi loomi tapetakse.   Ja mitte ainult külades ning maakohtades, vaid keset Istanbuli!   Oleks teadnud, et siin selline action toimub, oleks läinud linna peale seda rõvedust oma silmaga kaema ja fotoaparaadiga jäädvustama.   Tegelikult on ikka jube loomade piinamine ning ongi tore, et ise ei pidanud sellist barbaarsust pealt vaatama.   Televiisoris näitab, kuidas punt türklasi lehma sabast tirivad, teda kaigastega peksavad ning muud moodi piinavad.   Mõnes kohas on haavatud ja veritsev loom lahti pääsenud ning jookseb surmahirmus mööda tänavat autode vahel.   Türklased näitavad näpuga ja naeravad...
Saan aru, et on olemas kultuuride erinevus ja traditsioonid, kuid seda kõike annaks teha ka tsiviliseeritumal moel.   Eriti suurlinnas, kus liha saab iga kell poest osta, ilma, et seda (teda) peaks enne pannile panekut noaga mööda tänavat taga ajama.

Tugevama närvikavaga inimesed võivad "ohverdamist" siit jälgida:  http://www.youtube.com/watch?v=Ijm8Igi-GsM

Kurban Bayram.

Järgmisel nädalal on Türgis suur religioosne püha - Kurban Bayram.   Kuna püha langeb sel aastal nädala keskele (16.-19.november), siis on enamus asutustes terve nädal vabaks kuulutatud.

Kurban Bayram ehk ohverdamise püha on islami religioonis aasta tähtsaim usupüha ning 4-5-päevane riiklik püha Türgis.   Kurban Bayram pühitseb Aabrahami valmidust ohverdada oma poeg Iisak jumalale (http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/vana_testament/iisak.php).  Kurban Bayram'i tähistatakse igal aastal islami kalendri (Dhu al-Hijjah ذو الحج) viimase ehk 12. kuu 10. päeval.   Tavaliselt 70 päeva pärast ramadaani.
Kurban Bayram'i esimesel päeval ohverdatakse traditsiooniliselt lammas, kits või veis.   Sel päeval võib üle kogu Türgi näha tuhandeid ohverdusi.   Ohverdatav loom peab olema vähemalt aastane ja hea tervise juures. Sel hommikul ärkab kogu pere varakult, et teha pühadeks veel viimaseid ettevalmistusi.   Perekonna meesliikmed  külastavad mošeed, kus toimub eriline palvus Bayram Namazi.   Looma ohverdamise viib läbi perekonnapea.   Loomale antakse vett ja soola, tema silmad seotakse kinni ning ta pööratakse peaga Meka suunas.   Loetakse palveid koraanist.   Ohverdatud looma liha jagatakse kolme osasse: üks osa läheb vaestele, teine osa naabritele ja sugulastele ning kolmas osa jääb perele enda tarbeks.   Nahk annetatakse heategevuslikele organisatsioonidele.   Viimasel ajal on hakatud linnades loomade ohverdamise asemel tegema annetusi erinevatele abivajajatega tegelevatele organisatsioonidele.
Teine Kurban Bayram'iga seotud traditsioon on külastada lahkunud pereliikmete haudu.   Seda tehakse tavaliselt pühadele eelneval päeval.  
Pühade ajal on kombeks külastada sugulasi ja sõpru.   Kingitakse maiustusi ja kohvi, lastele antakse taskuraha.  See on kõige tihedama liiklusega aeg aastas - lennuki- ja rongipiletid on juba ammu ette väljamüüdud.   (http://www.turkeycentral.com/articles/turkey_article.php?article_id=20)

Jälle üks nädalavahetus linnas.

Ma olen üldiselt mõtetest, mida nädalavahetusel ette võtta, tühjaks jooksnud.   Enamus vaatamisväärsusi on ära nähtud ning suur osa kaubanduskeskusi läbi käidud.   Linna lähiümbrusega oleme ka tutvunud ning kaugemale ei tohi auto kindlusnõuete tõttu minna.   (Autokindlustus kehtib Euroopas ja Istanbulis - kogu Türgis mitte.)   Järgmisel nädalal, mis on suur "püha" nädal Seker Bayram (http://www.turkeycentral.com/articles/featured_ article.php?article_id=54) ja Toomas ei pea kogu aeg kontoris olema, tahaks siiski ühe reisi veidi kaugemale teha.   Eks näis, kas õnnestub!
Sel laupäeval mõtlesime, et vaatame lõpuks Dolmabache palee üle.   Sõitsime bussiga Kadiköy sadamasse, kuid laevale ei saanud.   Kogu väin oli kaetud paksu tiheda piimja uduga ning laevaliiklus peatatud.   Mõned päevad tagasi oli mõelnud, et kas siis nii suurt tormi ka esineb, et laevad ei välju...   Aga selle peale ei osanud küll tulla, et udu võiks liiklust pärssida.

Sinna läks siis meie plaan paleed külastada!   Bussiga ringi sõitmine oleks võtnud oma 2-3 tundi ja sel polnud lihtsalt mõtet.   Otsustasime Kadiköys natuke ringi kolada ja siis koju tagasi minna.

Kohe peatänava kõrvalt avastasime meie üllatuseks vahva piirkonna tänavaturu, poekeste ja hubaste restoranidega.   Olime siit mitmeid kordi mööda kõndinud, kuid osanud aimatagi, et siin midagi sellist võiks olla!

Turg oli rahvast täis ning käis hoogne kauplemine.   Idamaadele kohaselt pakkusid kaupmehed valjuhäälselt oma kraami.   Mind tõmbavad eriti kalaletid - põnev on erinevaid kalaliike vaadata, millest mõnda näeb isegi esmakordselt.

Kuna turul on mereandide hinnad tunduvalt paremad kui poes, siis ostsime omale ka paar lõhesteiki ja kilo krevette kaasa.   Polegi Istanbulis olles veel kodus kala valmistanud.

Mõnus oli sisse astuda erinevatesse vürtside ja kuivatatud puuviljadega kauplevatesse poekestesse.   Milline aroom!   Koju nurka peaks panema koti kaneeli ja musta pipraga...   Täiendasime ka oma rohelise tee varusid.   Tavalistes toidupoodides müüakse ainult tohutu suurtes pakendites musta teed.   Samuti võtsime prooviks kotikese kohapeal röstitud ja jahvatatud türgi kohvi.

Kõndisime oma kaks tundi ringi ja vaatasime erinevaid kaupu ning kauplejaid.   Väga suur on igasuguse rohelise kraami valik.   Populaarsed on ka erinevad marineeritud köögiviljad (türgi k. turşusu).   Olemas on kohe eraldi poed, mis müüvad ainult marineeritud tooteid.

Pika ringi jalutamise järel läks lõpuks kõht tühjaks ning otsustasime ühte arvukatest restoranidest sisse astuda. Päris raske oli valida!   Viimaks sisenesime kohta, mille aknal (akna taga) istus tainast rulliv naine.   Lisaks toidule ka tasuta vaatemäng!

Fotodel olev naine tegeleb gözleme' de ehk türgi täidetud pannkookide (http://www.mydish.co.uk /recipe /3326/gozleme-turkish-pancake-with-spinach-and-feta-cheese) valmistamisega, mis olid selle restorani firmaroaks.   Meie seekord neid ei proovinud ja telisime hoopis friteeritud merekarbid ning kartuliga täidetud "pelmeenid".   Toit oli üllatavalt hea või oli siis kõht piisavalt tühi.   Igatahes jäime restoranikogemusega täitsa rahule.   Siia tuleb millalgi tagasi tulla gözleme'sid sööma!

Tänaval, mõne sammu kaugusel restoranist, möödi türgi kohvi.   Siin nägime me Istanbulis esimest korda, et keegi türgi kohvi audentsel viisil - sütel või liivapannil - valmistab!  Muidu keedavad kohvi ikka kas gaasi-või elektripliidil.

Oligi õhtu käes ja aeg hakata bussis kodupoole loksuma.   Kuna siin kulub transpordile nii palju aega, siis ühe päevaga palju ringi käia ei jõua.   Ikka üks koht korraga.

Esimene koolikell.

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et 3.novembril algas minu esimene türgi keele tund.   Tegelikult pidi esimene tund olema 1.novembril, aga Türgis käib aeg teistmoodi - tavaliselt aeglasemalt:).
Lõuna ajal Taksimisse jõudmiseks ei kulunudki nii palju aega kui ma eelnevalt arvanud olin.   Liiklus oli täitsa normaalne ning olin teisel kaldal juba ühe tunni ning kümne minutiga.  Kuna olin transiidiks arvestanud igaks juhuks kolm tundi, siis aega oli kõvasti.   Ilm oli ilus ning trammisõidu asemel jalutasin viimased 4-5 kilomeetrit Karaköy sadamast kooli poole.  Muide, ühistranspordi pilet läks 1.novembrist kallimaks ning maksab nüüd 1.65 TLi.
Istanbuli kõige tuntum keeltekool Dilmer (http://www1.dilmer.com) asub täiesti ilmetus hoones suhteliselt nurga taga.   Õnneks olin otsimisprotsessi juba paar nädalat tagasi läbinud, nii, et polnud enam probleemi.
Õige klassi leidmine osutus küllalt keeruliseks, sest administraator ise ka ei olnud kindel, kes millises klassis olema peab.   Hiljem selgus, et kõik meie klassi inimesed olid õige koha alles teisel või kolmandal katsel leidnud:).   Õpetajaid käis ka klassist kolm tükki läbi, enne kui õige kohale tuli:)   Õnneks on meie õpetaja vägagi meeldiv inimene.   Neid, kes enne teda klassi astusid, poleks endale õpetajaks küll soovinud.
Rahvast on klassis vähe, ainult viis inimest.   Paistab, et kolm korda nädalas toimuv kursus pole nii populaarne kui viiepäevane.   Seal oli klass rahvast päris täis.

Minu klassiruum.

Minuga ühel kursusel käivad keskealine kreeka mees, kes töötab Istanbuli NATO osakonnas,  türklasest boyfriendi juurde kolinud neiu USAst, Istanbuli pensionipõlve pidama kolinud hollandlanna ning perega ajutiselt siin elav tüdruk Inglismaalt.   Kirju seltskond!
Esimese päeva nelja tunniga jõudsime läbi käia sellise hulga materjali, mida tavaliselt (minu eelneva keelekursuse kogemuse põhjal) õpitakse nädalaga.   Näiteks luges õpetaja meile oma kolmkümmend omadussõna ette ning seejärel tahtis, et me talle peast vastaksime.   Sõnu nägime-kuulsime aga esimest korda!  Sellise tempoga on kahe kuu pärast türgi keel selge:).  Tõenäoliselt enam-vähem olekski kui ainult kogu info meelde jääks!  

Türgi kokandustund Selini juures.

Terve eelmine nädal oli olnud kole ja vihmane ning ei kutsunud kuidagi õue minema.  Kodus kopitada ka ei tahtnud, seega tuli mingi tegevus välja mõelda.    Reedese päeva veetsime Türgi suurimas ja maailma suuruselt teises kaubanduskeskuses Cevahir Alışveriş Merkezi (http://www. istanbul cevahir.com/english/index. html#/about) ringi vaadates ja šopates.  Ikkagi vaatamisväärsus!    Poode oli tõesti palju ning veel rohkem oli inimesi.   Arvan, et kaubanduskeskuses võis olla oma 10 tuhat inimest!   Olime šoppamiseks ka "õige" päeva valinud -reede oli ju vabariigi aastapäev ja enamus inimesi ei pidanud tööle minema.   

Laupäevaks olime plaaninud lähema tutvuse türgi köögi köögipoolega teiselpool väina Nişantaşıs.   Olin leidnud internetits kaks kohta, mis korraldavad Istanbulis, põhiliselt turistidest huvilistele, poolepäevaseid õppusi türgi kokakunsti alal.   Esimene koht oli üks restoran kohe Hagia Sophia taga, kuid tundus oma kaks korda päevas peetavate tundidega liiga konveierlik.   Valisime teise, mille asukoht oli küll kordades ebamugavam leida, kuid asudes eramajas koduses köögis, tõotas ehedat elamust.   Tegemist on praegu juba pensionipõlve nautiva türklanna Selini väiksemat sorti ettevõtmisega (http://www.turkishflavours.com/in_the_

kitchen_with_selin-i9.html).   Selleks laupäevaks oli kavas valmistada 5-käiguline lõunasöök, mis koosnes:

- sigara böregi (sigarikujulised juustuseguga täidetud yufka-taignast rullid)

- peynirli börek (filotaignast fetajuustuga täidetud suur "pirukas") 

- coban salata ("karjuse salat")

- mucver (suvikõrvitsa kotletid)

- etli kabak dolmasi (hakklihaga täidetud suvikõrvitsad)

- pazi dolmasi (mangoldi e. lehtpeedi rullid)

- bulgur pilavi (ürtide ja tomatikastmega bulguri (kuuma auruga töödeldud, purustatud täisteranisu) pilaaf)

- kaymakli kuru kayisi (juustuga täidetud kuivatatud aprikoosid)

Kohale jõudsime väikese hilinemisega kuna meil oli "pisemat sorti" arusaamatus taksojuhiga.   Nimelt ei osanud ta sõnagi inglise keelt ning ei paistnud ka eriti linna tundvat.   Peale pikka tiirutamist hüppasime õiget tänavanime märgates taksost välja.   Päris kakluseks siiski ei läinud, kuid kõvaks jagelemiseks siiski.

Peale meid olid söögivalmistamist õppima tulnud kaks ameerika tüdrukut, kes elavad ja töötavad Istanbulis ning nagu tavaks, olid peatselt abiellumas türklastega :)
Selin osutus üsna meelivaks ja sõnakaks türgi prouaks.   Meile seoti põlled ette ning peale traditsioonilist klaasi türgi musta teed asusime asja kallale.

Selini köök.

Selin lehtpeedi lehti rulliks keeramas.

Toomas valmistab piruka täidist.

Selini köök (ja kogu korter) oli mõnusalt avar ning hubane.   Lausa lust oli süüa teha!   Ameerika neidudele oli söögitegemine vist üsna uus asi ja ühele neist valmistas isegi tomati hakkimine raskusi :).   Sellegipoolest saime ühiste jõudude ja Selini ning tema abilise juhendamisel kenasti hakkama.   Minu jaoks oli kõige huvitavam peynirli börek'i ehk filotaignast piruka valmistamine kuna midagi sellist polnud ma varem teinud.   Toomasel tuli aga väga hästi välja suvikõrvitsa kotlettide praadimine - mingil hetkel ta lausa unustati pliidi ette :).   (Muidu Selin ikka seisis kõrval ning juhendas ja parandas.)  

Paistis, et mina kujunesin Selini lemmikuks. Mind ta eriti ei juhendanud ja lasi mul rahulikult toimetada.   Ühel hetkel ta isegi ütles, et olen parem kokk kui kõik teised seal kokku:)   Ei ole ennast ilus kiita, aga.... kes ikka kiidab, kui mitte ise! 

Täidetud suvikõrvitsad ja lehtpeedi lehed eelviimasel etapil.

Sigara böregi ootavad küpsetamise järjekorda.

Umbes kolme tunni pärast olid kõik toidud valmis ning aeg oli lauda istuda.   Kõht oli ikka väga tühi!   Olime kodust kell 8 välja tulnud ning praegu oli juba kell 2.

Toidud olid maitsvalt välja tulnud.   Mulle meeldis kõige rohkem "karjuse salat", millest ma valmistamise käigus suurt midagi ei oodanud.   Granaatõunakaste oli salatile väga pikantse maitse andnud.   Filotaignast pirukas meeldis ka, kuid mina oleksin veidi vürtsikust juurde soovinud.   

Lõuna läbi, saime kaasa retseptiraamatud ning ka põlled.   Samuti jagas Selin soovitusi, kust milliseid toiduaineid osta.   Saime isegi sealiha müütava poekese aadressi!   Ütlen etteruttavalt ära, et me sealt siiski midagi ei ostnud kuna väike pakk (~150 g) peekonit maksis 22 TLi.   Peaks hakkama Türki sigu tooma - saab üleöö rikkaks!

Mina isiklikult koolituse käigus midagi põhjapanevalt uut ei avastanud, kuid uute toitude valmistamine (ja pärast söömine) on juba iseenesest nii vahva, et seda võib teha kas või iga päev.   Toomas jäi ka hommikupoolikuga väga rahule ning on meeledi nõus sellist tegevust kordama.   Ma ei saagi aru, miks ma pole varem selle peale tulnud, et reisil olles kohalikku toiduvalmistamist õppida!   Kui palju riike ja kööke on nüüd vahele jäänud!   Luban end tulevikus kindlasti parandada!

Ilus roosa unistus on kunagi ise Selini moodi kodus kokkamisi korraldada ning erinevate rahvusköökidega katsetada....  Kui väga tahta, pidid kõike soovid täide minema!   Elame, näeme!

BREAKING NEWS :) Uudiseid sõjatandrilt.

Nagu rahvusvahelistest uudistekanalitest kuulda võis, siis toimus täna Istanbuli kõige rahvarohkemas turismikeskuses Taksimis pommiplahvatus (http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-11660795).   Plahvatus toimus hommikul kell 11  ja seda oli kuulda üle kogu Istanbuli kesklinna.  Esialgsete andmete põhjal on vigastada saanud 35 inimest.   Plahvatuse korraldamises kahtlustatakse kurdi enesetaputerroristi.   Ülejäänud ümbruskonnast leitud pommid tegi politsei kahjutuks.

Päris kõhe hakkab siin!  Oleme Taksimis südamerahuga ju mitmeid kordi ringi jalutanud...  See on see koht, kus kogu aeg meelt avaldatakse.  
Ei tea kas see oli pommiteemaga seotud või mitte, aga hommikupoolikul ehtmatas meid peaaegu meie hoovis madallendu tegev helikopter.   Aknast helikopter ei paistnud, kuid aknaklaasid plärisesid küll ning kass jooksis hirmuga voodi alla.
Türgi ida- ja kaguosas on küll ohtlik ja tänavatel kõlavad lasud (info esmasest allikast - üks Toomase töökaaslane on sinna komandeeritud), aga Istanbuli pidasime siiani rahulikuks paigaks.   Paistab, et eksisime...
Lugesite otsereportaaži Istanbulist!   Hoiame teid sündmuste arenguga kursis:)

Türgi Vabariigi aastapäevast ja Atatürk'ist.

Sel nädalalõpul, 29.oktoobril on Türgis aasta tähtsaim pidupäev - Vabariigi aastapäev.   Seekord kaheksakümne seitsmes!   Tuleb vist suur pidu!  Juba eelmise nädala alguses hakati linna punaste õhupallide, vimplite ja türgi lippudega kaunistama.   Lippe on neil igapäevaselt niigi palju väljas, aga praegu on pool linna punane.  Olen lugenud, et oodata on suuri paraade ja muid avalike pidustusi.  Türklased on väga uhked oma riigi ja rahvuse üle ning armastavad oma arvamust avalikult jagada.

Türgi kuulutati ametlikult vabariigiks 29.oktoobril 1923. aastal.  Peaassamblee valis ühehäälselt Türgi Vabariigi esimeseks presidendiks Mustafa Kemal Atatürk'i.  

Türgi Vabariik sündis Esimeses Maailmasõjas rängalt lüüasaanud Ottomani Impeeriumist.  Ottomani sõjakangelane Mustafa Kemal Pasha (sai hiljem aunimetuse Atatürk ehk kõigi türklaste isa) põgenes 1919. aastal Istanbulist Anatooliasse, kogus kokku Ottomani sõjaväe jäänused ning agiteeris rahavast vabariiki moodustama.   1923. aastaks oli impeerium lagunenud, konstitutsioon kirja pandud ning Ankarasse uus pealinn rajatud.
Uus valitsus viis läbi radikaalsed reformid:
- kaotati polügaamia
- naistele anti samasugused õigused kui meestele, ka õigus valida
- perekonnanime kasutusele võtmine
- eraldati valitsus ja religioon (sekulaarsus)
 -araabia tähestik asendati ladina tähestikuga
 -kaotati naiste kohustus kanda loori/ rätti ja pikk hõlsti
Atatürk püüdis iga hinna eest sisse viia demokraatlikku ühiskonnakorraldust, kuid rahvale demokraatia õpetamine oli ülimalt keeruline.
http://www.turkeytravelplanner.com/details/History/TurkishRepublic.html
Ma ei olegi aru saanud kas see, et Atatürki kujud ja pildid on igal pool, on propaganda või rahvale ta tõepoolest meeldib.   Atatürki pilt on igas poes, restoranis, bussis, inimestel kodus seina peal, jne.   Ühel päeval jagati pilte isegi tänaval.   Oleks pidanud ka ühe võtma...
Suurel määral on kindlasti tegemist riikliku "kohustusega".   YouTube on Türgis keelustatud (blokeeritud) ka selletõttu, et keegi oli seal Atatürki vastast infot levitanud.    Arutlusel on ka Facebooki keelustamine.   Demokraatlikud reformid ja rahva "tsiviliseerimine" mulle meeldib, kuid selline isikukultus ei ole minu jaoks.   Koju seina peale paneks ikka mõne kena maali või äärmisel juhul pildi oma perekonnast, mitte mõnest riigitegelasest.   Kindlasti mängib Atatürki pildi kõikjal eksponeerimises suurt rolli asja psühholoogiline pool - näed pilti, tuleb meelde demokraatia.   Rahvast on väga raske sajandite pikkustest harjumustest lahti kiskuda. Viimasel ajal on aga üha suurem osa türklastest islami traditsioonide poole tagasi pöördumas.   Tänavapilt on täis konservatiivsetest moslemitest pearättides naisi, keda pidi mingi statistika kohaselt olema üle 30%.  (Räti kandmine on muide ülikoolides, riiklikes asutustes, jms avalikes kohtades seadusega keelatud.)   Naiste osalus tööturul on ainult 24,6 % ja jätkab vähenemise trendi.   Peaminister kutsus alles hiljuti naisi avalikult üles sünnitama vähemalt 3 last ning pühenduma perele.  Valitsevates rigkondades suureneb lõhe ilmalike ja islamimeelsete erakondade vahel.   Viimased soovivad seaduste islamile allutamist ning usu tähtsustamist ühiskonnas.   Valitsus omakorda keelustas ühe islamimeelse partei, mis tõi kaasa rahva suure rahulolematuse.   Huvitav, mis sellest välja tuleb!   Mina isiklikult Türgi kiiresse "euroopastumisse" ei usu.

Bosporuse tuur ja Polonezköy.

Möödunud nädalavahetusel võtsime plaani eha ära laevareis Bosporusel, külastada ajaloolist poolakate linnaosa Polonezköy (tõlkes: poola küla) ning jõuda Musta mereni.   Ega ei teagi enam, mida vaadata - suurem osa vaatamisväärsusi on juba ära nähtud!   Muidugi on siin arvukalt mošeesid ja muuseumeid, kuid see pole päris meie jaoks.   Ühe, kaks võib ära vaadata, aga see on ka kõik.  Näiteks mulle meeldib pigem mere ääres ilusaid vaateid nautida kui muuseumis koos sadadega trügida.
Laupäeval polnud ilm kõige parem - oli pilves ja üsna jahe, 16 C.   Sõit teisele kaldale läks ludinal kui mitte arvestada 1,5-tunnist ajakulu.   Hea tunne on kui tead, kuhu ja kuidas sõita saab!   Seekord maabusime teisele poole Kuldsarve lahte (http://en.wikipedia.org/wiki/Golden_Horn) Karaköysse.   Kuldsarve laht on tegelikult 7,5  kilomeetri pikkune jõesuue, mis jagab linna vanaks ja uueks Istanbuliks.

Pildil on Uus-Istanbul Galata torniga.

Mul oli tarvis korraks Taksimis asuvast keeltekoolist läbi käia, et mõned dokumendid korda ajada.   Seejärel jalutasime mööda Istiklali tänavat tagasi sadama suunas.   Järjekordselt toimus tänaval suur loosungite ja ruuporitega protestimarss.   Täpselt aru ei saanud, mida sooviti - ainus meile tuntud sõna oli "demokraatia".

Bosporuse laevareisid väljuvad Vana-Istanbuli poolelt Eminönüst.   Sügisel toimub reis iga tunni aja tagant.   (Suvel aga iga paarikümne minuti järel.)   Laevareis kestab 1,5 tundi ning pileti eest küsitakse 10 TLi. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Bosphorus/BosphorusCruise.html).   

Järgmise laeva väljumiseni oli 45 minutit aega.   Kuna selle ajaga kaugele ei jõua, siis kolasime niisama sadamaalal ringi.   Rahvast on siin metsikult ning elu keeb!   Grillid tossavad, müüjad pakuvad valjuhäälselt oma kaupa, ajaloolistes kostüümides mehed meelitavad rahvast söögikohtadesse.  Siia sobib hästi tuntud ütlus, "Pööbel vajab tsirkust ja leiba!"...

Vaade sadamale.  Antud laevade puhul on tegemist söögikohtadega, õigemini nende köökidega.

Ostsime ka omale ühe tavuk döner'i (sändvitš kanaga) ja istusime trepile inimesi ning olustikku vaatama :).   Siin on spetsiaalsed istumiseks mõeldud trepid.

Laev väljus täpselt õigel ajal ning oli hoolimata jahedast ilmast rahvast täis.  99,9% neist türklased. 

  

Bosporuse tuur on hea võimalus näha korraga suurt osa Istanbuli vaatamisväärsustest.   Ja seda suures plaanis, ilma segavate faktoriteta.   Tähtsamad teele jäävad kohad on: 

Dolmabahçe Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace)

Yıldız Sarayı (http://tr.wikipedia.org/wiki/Y%C4%B1ld%C4%B1z_Saray%C4%B1)

Beylerbeyi Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Beylerbeyi_Palace)

Rumeli Hisarı  ehk Euroopa kindlus (http://en.wikipedia.org/wiki/Rumelihisar%C4%B1) 

Boğaziçi Köprüsü ehk Bosporuse sild (http://en.wikipedia.org/wiki/Bosphorus_Bridge)

Bosporuse väina aasia külg on palistatud imeilusate vanade häärberite ja moodsate villadega.  Samuti leiab sealt õdusaid veeäärseid kohvikuid ning restorane.  Tõepoolest ilus vaatepilt!

Euroopapoolsel kaldal asuvad võimas Rumeli (Euroopa) kindlus ning mitu uhket paleed.   Siinpoolsel kaldal on ka palju hotelle ning restorane.   

Atatürk'ile kuulnud 136-meetrine jaht "Savarona".

Laevaliiklus on Bosporusel tihe kuna väin on ainus veetee, mis ühendab Musta merd Marmara mere ja sealt edasi Vahemerega.   Väina läbivad suured konteinerveolaevad, traalerid, jne.  Palju on ka väikesedi kaluripaate.   Kala paistab ikka olevat!   Lugesin kusagilt, et hamsi (euroopa anšoovis) parved tulevad Bosporuse väina talvituma.

Laevasõit oli tore, kuid lahtisel tekil hakkas ikka külm küll.   Oleksime muidugi võinud ka alumisele tekile sooja minna, kuid siis oleks kõike läbi akna vaatama pidanud.   Külmast ja pilvedest hoolimata jäime sõiduga rahule!

Pühapäeva lõuna paiku hakkasime Polonezköy suunas sõitma.   Lootus oli sealiha saada!   Olin internetist lugenud, et poola küla söögikohtades pakutakse lisaks poola toitudele ka sealiha.

Polonezköy (http://www.polonezkoy.com/index_eng.asp) asub umbes 30 kilomeetrit Istanbuli kesklinnast kirdes.   Tegemist on Istanbuli linna piiridesse jääva ajaloolise poola külaga, mis asutati 1775 aastal ja kus praegu elab umbes 100 poolakat.  Tänapäeval on Polonezköy oma paljude hotellide ja pansionaatidega istanbullaste seas populaarne koht väljasõitudeks.   Kaunis loodus pakub head võimalust pikniku pidamiseks või lihtsalt jalutuskäiguks looduses.

Leidsime Polonezköy kenasti üles.   Juba tükk maad enne küla olid mõlemad tee pooled autosid täis pargitud ja rahvast liikus ringi palju.  Saime ka omale parkimiskoha ning läksime ümbrusega tutvuma.  Olime poola küla endale natuke teistmoodi ette kujutanud.   Midagi poolapärast küll silma ei hakanud!   Igal pool restoranid ja hotellid.   Majad olid sellised nagu Istanbulis tavaks.   Aedades kasvasid palmid ning Kemal Atatürki kujud :)

Tänavatel müüdi seeni ja röstitud kastaneid.   Pakuti ka marineeritud köögivilju.   Viimased moodustavad türgi köögis tähtsa osa.

Vaatasime mitme restorani menüüd, kuid poola toite ega kahjuks ka sealiha nimistust ei leidnud.   Ikka kebabid ja börekid.   Siinse tõmbenumbrina pakuti kõikjal mangaali peal küpsetatud kebabe.   Mangaal ise nägi välja selline :)

Võtsime enne ärasõitu ühes kohvikus tassi türgi kohvi ning proovisime kohalikke kooke.   Koogid osutusid tõeliselt maitsvateks!   

Kastanitega kook.

Kook kookoshelvestega.

Kohvik ise asus kellegi tagahoovis ja oli oma maaläheduses päris armas.   Peakohal kasvasid viinamarjad ning lauast avanes vaade taamal paistvatele mägedele.

Kuna ilm oli täna ilus ja soojem kui eile, siis ei tahtnud veel koju minna.   Mõtlesime ka Musta mere ära vaadata.   Polonezköyst oli mere äärde umbes 20 kilomeetrit.   Valisime TomTomist suvalise lähima koha ning asusime teele.   Väljaspool Istanbuli on teede seisukord selline nagu me olime eelnevalt Türgi kohta arvanud.   Ikka aukus ja hädasti remonti vajavad.   Kuigi sõita kannatas!

Tee kulges mööda mägesid ja männimetsa, vahel sekka ka mõni külake.   Loodus oli ilus, kuid külad üsna trööstitud.   

Olimegi Musta mere ääres.   Siinne küla tundus samuti kuidagi õnnetu ja maha jäetud.   Tee ääres seisis paar roostetanud autot ning ringi jalutasid toiduotsinguil  "prügilehmad".   See-eest merevaade oli miljonit väärt:)

Saigi selle nädalavahetuse "plaan täidetud" ning võis tagasi kodupoole sõita.