BREAKING NEWS :) Uudiseid sõjatandrilt.

Nagu rahvusvahelistest uudistekanalitest kuulda võis, siis toimus täna Istanbuli kõige rahvarohkemas turismikeskuses Taksimis pommiplahvatus (http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-11660795).   Plahvatus toimus hommikul kell 11  ja seda oli kuulda üle kogu Istanbuli kesklinna.  Esialgsete andmete põhjal on vigastada saanud 35 inimest.   Plahvatuse korraldamises kahtlustatakse kurdi enesetaputerroristi.   Ülejäänud ümbruskonnast leitud pommid tegi politsei kahjutuks.

Päris kõhe hakkab siin!  Oleme Taksimis südamerahuga ju mitmeid kordi ringi jalutanud...  See on see koht, kus kogu aeg meelt avaldatakse.  
Ei tea kas see oli pommiteemaga seotud või mitte, aga hommikupoolikul ehtmatas meid peaaegu meie hoovis madallendu tegev helikopter.   Aknast helikopter ei paistnud, kuid aknaklaasid plärisesid küll ning kass jooksis hirmuga voodi alla.
Türgi ida- ja kaguosas on küll ohtlik ja tänavatel kõlavad lasud (info esmasest allikast - üks Toomase töökaaslane on sinna komandeeritud), aga Istanbuli pidasime siiani rahulikuks paigaks.   Paistab, et eksisime...
Lugesite otsereportaaži Istanbulist!   Hoiame teid sündmuste arenguga kursis:)

Türgi Vabariigi aastapäevast ja Atatürk'ist.

Sel nädalalõpul, 29.oktoobril on Türgis aasta tähtsaim pidupäev - Vabariigi aastapäev.   Seekord kaheksakümne seitsmes!   Tuleb vist suur pidu!  Juba eelmise nädala alguses hakati linna punaste õhupallide, vimplite ja türgi lippudega kaunistama.   Lippe on neil igapäevaselt niigi palju väljas, aga praegu on pool linna punane.  Olen lugenud, et oodata on suuri paraade ja muid avalike pidustusi.  Türklased on väga uhked oma riigi ja rahvuse üle ning armastavad oma arvamust avalikult jagada.

Türgi kuulutati ametlikult vabariigiks 29.oktoobril 1923. aastal.  Peaassamblee valis ühehäälselt Türgi Vabariigi esimeseks presidendiks Mustafa Kemal Atatürk'i.  

Türgi Vabariik sündis Esimeses Maailmasõjas rängalt lüüasaanud Ottomani Impeeriumist.  Ottomani sõjakangelane Mustafa Kemal Pasha (sai hiljem aunimetuse Atatürk ehk kõigi türklaste isa) põgenes 1919. aastal Istanbulist Anatooliasse, kogus kokku Ottomani sõjaväe jäänused ning agiteeris rahavast vabariiki moodustama.   1923. aastaks oli impeerium lagunenud, konstitutsioon kirja pandud ning Ankarasse uus pealinn rajatud.
Uus valitsus viis läbi radikaalsed reformid:
- kaotati polügaamia
- naistele anti samasugused õigused kui meestele, ka õigus valida
- perekonnanime kasutusele võtmine
- eraldati valitsus ja religioon (sekulaarsus)
 -araabia tähestik asendati ladina tähestikuga
 -kaotati naiste kohustus kanda loori/ rätti ja pikk hõlsti
Atatürk püüdis iga hinna eest sisse viia demokraatlikku ühiskonnakorraldust, kuid rahvale demokraatia õpetamine oli ülimalt keeruline.
http://www.turkeytravelplanner.com/details/History/TurkishRepublic.html
Ma ei olegi aru saanud kas see, et Atatürki kujud ja pildid on igal pool, on propaganda või rahvale ta tõepoolest meeldib.   Atatürki pilt on igas poes, restoranis, bussis, inimestel kodus seina peal, jne.   Ühel päeval jagati pilte isegi tänaval.   Oleks pidanud ka ühe võtma...
Suurel määral on kindlasti tegemist riikliku "kohustusega".   YouTube on Türgis keelustatud (blokeeritud) ka selletõttu, et keegi oli seal Atatürki vastast infot levitanud.    Arutlusel on ka Facebooki keelustamine.   Demokraatlikud reformid ja rahva "tsiviliseerimine" mulle meeldib, kuid selline isikukultus ei ole minu jaoks.   Koju seina peale paneks ikka mõne kena maali või äärmisel juhul pildi oma perekonnast, mitte mõnest riigitegelasest.   Kindlasti mängib Atatürki pildi kõikjal eksponeerimises suurt rolli asja psühholoogiline pool - näed pilti, tuleb meelde demokraatia.   Rahvast on väga raske sajandite pikkustest harjumustest lahti kiskuda. Viimasel ajal on aga üha suurem osa türklastest islami traditsioonide poole tagasi pöördumas.   Tänavapilt on täis konservatiivsetest moslemitest pearättides naisi, keda pidi mingi statistika kohaselt olema üle 30%.  (Räti kandmine on muide ülikoolides, riiklikes asutustes, jms avalikes kohtades seadusega keelatud.)   Naiste osalus tööturul on ainult 24,6 % ja jätkab vähenemise trendi.   Peaminister kutsus alles hiljuti naisi avalikult üles sünnitama vähemalt 3 last ning pühenduma perele.  Valitsevates rigkondades suureneb lõhe ilmalike ja islamimeelsete erakondade vahel.   Viimased soovivad seaduste islamile allutamist ning usu tähtsustamist ühiskonnas.   Valitsus omakorda keelustas ühe islamimeelse partei, mis tõi kaasa rahva suure rahulolematuse.   Huvitav, mis sellest välja tuleb!   Mina isiklikult Türgi kiiresse "euroopastumisse" ei usu.

Bosporuse tuur ja Polonezköy.

Möödunud nädalavahetusel võtsime plaani eha ära laevareis Bosporusel, külastada ajaloolist poolakate linnaosa Polonezköy (tõlkes: poola küla) ning jõuda Musta mereni.   Ega ei teagi enam, mida vaadata - suurem osa vaatamisväärsusi on juba ära nähtud!   Muidugi on siin arvukalt mošeesid ja muuseumeid, kuid see pole päris meie jaoks.   Ühe, kaks võib ära vaadata, aga see on ka kõik.  Näiteks mulle meeldib pigem mere ääres ilusaid vaateid nautida kui muuseumis koos sadadega trügida.
Laupäeval polnud ilm kõige parem - oli pilves ja üsna jahe, 16 C.   Sõit teisele kaldale läks ludinal kui mitte arvestada 1,5-tunnist ajakulu.   Hea tunne on kui tead, kuhu ja kuidas sõita saab!   Seekord maabusime teisele poole Kuldsarve lahte (http://en.wikipedia.org/wiki/Golden_Horn) Karaköysse.   Kuldsarve laht on tegelikult 7,5  kilomeetri pikkune jõesuue, mis jagab linna vanaks ja uueks Istanbuliks.

Pildil on Uus-Istanbul Galata torniga.

Mul oli tarvis korraks Taksimis asuvast keeltekoolist läbi käia, et mõned dokumendid korda ajada.   Seejärel jalutasime mööda Istiklali tänavat tagasi sadama suunas.   Järjekordselt toimus tänaval suur loosungite ja ruuporitega protestimarss.   Täpselt aru ei saanud, mida sooviti - ainus meile tuntud sõna oli "demokraatia".

Bosporuse laevareisid väljuvad Vana-Istanbuli poolelt Eminönüst.   Sügisel toimub reis iga tunni aja tagant.   (Suvel aga iga paarikümne minuti järel.)   Laevareis kestab 1,5 tundi ning pileti eest küsitakse 10 TLi. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Bosphorus/BosphorusCruise.html).   

Järgmise laeva väljumiseni oli 45 minutit aega.   Kuna selle ajaga kaugele ei jõua, siis kolasime niisama sadamaalal ringi.   Rahvast on siin metsikult ning elu keeb!   Grillid tossavad, müüjad pakuvad valjuhäälselt oma kaupa, ajaloolistes kostüümides mehed meelitavad rahvast söögikohtadesse.  Siia sobib hästi tuntud ütlus, "Pööbel vajab tsirkust ja leiba!"...

Vaade sadamale.  Antud laevade puhul on tegemist söögikohtadega, õigemini nende köökidega.

Ostsime ka omale ühe tavuk döner'i (sändvitš kanaga) ja istusime trepile inimesi ning olustikku vaatama :).   Siin on spetsiaalsed istumiseks mõeldud trepid.

Laev väljus täpselt õigel ajal ning oli hoolimata jahedast ilmast rahvast täis.  99,9% neist türklased. 

  

Bosporuse tuur on hea võimalus näha korraga suurt osa Istanbuli vaatamisväärsustest.   Ja seda suures plaanis, ilma segavate faktoriteta.   Tähtsamad teele jäävad kohad on: 

Dolmabahçe Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace)

Yıldız Sarayı (http://tr.wikipedia.org/wiki/Y%C4%B1ld%C4%B1z_Saray%C4%B1)

Beylerbeyi Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Beylerbeyi_Palace)

Rumeli Hisarı  ehk Euroopa kindlus (http://en.wikipedia.org/wiki/Rumelihisar%C4%B1) 

Boğaziçi Köprüsü ehk Bosporuse sild (http://en.wikipedia.org/wiki/Bosphorus_Bridge)

Bosporuse väina aasia külg on palistatud imeilusate vanade häärberite ja moodsate villadega.  Samuti leiab sealt õdusaid veeäärseid kohvikuid ning restorane.  Tõepoolest ilus vaatepilt!

Euroopapoolsel kaldal asuvad võimas Rumeli (Euroopa) kindlus ning mitu uhket paleed.   Siinpoolsel kaldal on ka palju hotelle ning restorane.   

Atatürk'ile kuulnud 136-meetrine jaht "Savarona".

Laevaliiklus on Bosporusel tihe kuna väin on ainus veetee, mis ühendab Musta merd Marmara mere ja sealt edasi Vahemerega.   Väina läbivad suured konteinerveolaevad, traalerid, jne.  Palju on ka väikesedi kaluripaate.   Kala paistab ikka olevat!   Lugesin kusagilt, et hamsi (euroopa anšoovis) parved tulevad Bosporuse väina talvituma.

Laevasõit oli tore, kuid lahtisel tekil hakkas ikka külm küll.   Oleksime muidugi võinud ka alumisele tekile sooja minna, kuid siis oleks kõike läbi akna vaatama pidanud.   Külmast ja pilvedest hoolimata jäime sõiduga rahule!

Pühapäeva lõuna paiku hakkasime Polonezköy suunas sõitma.   Lootus oli sealiha saada!   Olin internetist lugenud, et poola küla söögikohtades pakutakse lisaks poola toitudele ka sealiha.

Polonezköy (http://www.polonezkoy.com/index_eng.asp) asub umbes 30 kilomeetrit Istanbuli kesklinnast kirdes.   Tegemist on Istanbuli linna piiridesse jääva ajaloolise poola külaga, mis asutati 1775 aastal ja kus praegu elab umbes 100 poolakat.  Tänapäeval on Polonezköy oma paljude hotellide ja pansionaatidega istanbullaste seas populaarne koht väljasõitudeks.   Kaunis loodus pakub head võimalust pikniku pidamiseks või lihtsalt jalutuskäiguks looduses.

Leidsime Polonezköy kenasti üles.   Juba tükk maad enne küla olid mõlemad tee pooled autosid täis pargitud ja rahvast liikus ringi palju.  Saime ka omale parkimiskoha ning läksime ümbrusega tutvuma.  Olime poola küla endale natuke teistmoodi ette kujutanud.   Midagi poolapärast küll silma ei hakanud!   Igal pool restoranid ja hotellid.   Majad olid sellised nagu Istanbulis tavaks.   Aedades kasvasid palmid ning Kemal Atatürki kujud :)

Tänavatel müüdi seeni ja röstitud kastaneid.   Pakuti ka marineeritud köögivilju.   Viimased moodustavad türgi köögis tähtsa osa.

Vaatasime mitme restorani menüüd, kuid poola toite ega kahjuks ka sealiha nimistust ei leidnud.   Ikka kebabid ja börekid.   Siinse tõmbenumbrina pakuti kõikjal mangaali peal küpsetatud kebabe.   Mangaal ise nägi välja selline :)

Võtsime enne ärasõitu ühes kohvikus tassi türgi kohvi ning proovisime kohalikke kooke.   Koogid osutusid tõeliselt maitsvateks!   

Kastanitega kook.

Kook kookoshelvestega.

Kohvik ise asus kellegi tagahoovis ja oli oma maaläheduses päris armas.   Peakohal kasvasid viinamarjad ning lauast avanes vaade taamal paistvatele mägedele.

Kuna ilm oli täna ilus ja soojem kui eile, siis ei tahtnud veel koju minna.   Mõtlesime ka Musta mere ära vaadata.   Polonezköyst oli mere äärde umbes 20 kilomeetrit.   Valisime TomTomist suvalise lähima koha ning asusime teele.   Väljaspool Istanbuli on teede seisukord selline nagu me olime eelnevalt Türgi kohta arvanud.   Ikka aukus ja hädasti remonti vajavad.   Kuigi sõita kannatas!

Tee kulges mööda mägesid ja männimetsa, vahel sekka ka mõni külake.   Loodus oli ilus, kuid külad üsna trööstitud.   

Olimegi Musta mere ääres.   Siinne küla tundus samuti kuidagi õnnetu ja maha jäetud.   Tee ääres seisis paar roostetanud autot ning ringi jalutasid toiduotsinguil  "prügilehmad".   See-eest merevaade oli miljonit väärt:)

Saigi selle nädalavahetuse "plaan täidetud" ning võis tagasi kodupoole sõita.

Argipäeva askeldused.

Kuna mu keelekursus algab alles 1.novembril, siis sinnamaani pole mul suurt muud teha kui kaua magada ja niisama logeleda :).   Päris mõnus on 10-11-ni põõnata!   Eestis olles ei jätkunud und kunagi niikauaks!  
Ärgates on mul esimene asi televiisor käima panna ning üks cezve-täis türgi kohvi valmis keeta (mõnikord ka kann rohelist teed).   Televiisor näitab siin 57 kanalit, millest ainult üks on arusaadavas (inglise) keeles - CNN.   Kogu CNN'i programmi saaks tunni ajaga ära näidata!   Üle jäänud ajast toimub uudiste kordamine.   Kordaks nad siis ainult sama päeva uudiseid, aga ei.  Juba mitu nädalat näitab iga tunni tagant üht Nigeeria mobiilimüüja juttu, mida võin nüüd une pealt ette lugeda:).   Kui uudised väga üle viskavad, siis lülitan türgi muusikakanalile ümber.   Mul on juba kord selline halb harjumus, et taustal peab kogu aeg televiisor mängima.
Suur osa päevast kulub internetis kolamise peale.   Ei kujuta enam ettegi, kuidas võiks igapäevane elu ilma internetita olla!   Siit saab vastused igale küsimusele: tõlge mõnele türgikeelsele sõnale, türgi toitude retsepte, istanbuli ilmaeenustus, mõtteid uute reiside jaoks...
Hankisin endale nädala eest raamatuturult ka ühe korralikult paksu raamatu lugeda - Lev Tolstoi "Sõda ja rahu." Inglisekeelse loomulikult :).   Kodus vaatasin suure ehmatusega, et autoriks on märgitud LEO Tolstoi, kuid sisu oli ikka õige.   Ju siis Lev on inglise keeles Leo :)!  
Ega ma siis päevad läbi kodus ka ei istu!   Ilusa ilmaga, mida on viimasel ajal sageli olnud, on kohustuslik käik mere äärde.   Meri mulle meeldib - iga ilmaga!   Ei tahaks elada kohas, kus mingit suuremat veekogu läheduses pole.   Mõnikord käime ka õhtuti mere ääres päikeseloojangut vaatamas.  Kasse muidugi ka :).

Mereäärne promenaad on siin ideaalne jooksmiseks, rulluisutamiseks ning muidu spordi tegemiseks.   (2007 aastal valminud promenaad on oma 20 kilomeetrit pikk.)   Millegipärast kohalikud seda võimalust ei kasuta?!   Olen siiamaani näinud ainult paari-kolme vanameest võimlemisplatsil harjutusi tegemas.   Paistab, et nö tavainimene siin spordiga ei tegele.  Jalgpalliväljakuid on küll linnas palju, aga need ka rohkem koolilaste kasutuses.

Oleks meil Eestis selline võimalus!   Russalka juurest Piritale viiv promenaad on enam-vähem, aga teekate on siin kordades parem.

Teine igapäevane käik on värske saia ja köögivilja järele.   Kuna poed-marketid on siin käe-jala juures, pole mõtet koju suurt tagavara muretseda.   Samuti on see kauplusering omamoodi mõnus rituaal.  Nii vahva on saialõhnalisest pagaripoest omale ahjusoe sai välja valida või tohutute köögiviljalettide vahel kurke kotti noppida!   Tore on ka vaadata kohalikke elanikke, kes enne ostu sooritamist müüjaga pikalt-laialt lobisevad. Kahjuks jääb veel arusaamatuks, mis teemal :).   Mulle meeldib selline kodupoe miljöö, kus müüja tunneb kõiki oma ostjaid ning nende ostusoove.   

Vahepeal käime ka suurematest ostukeskustes, mida siin aasia poolel väga palju ei olegi.   See-eest on need tõesti suured!   Istanbuli on viimase viie aasta jooksul mitu uut ja moodsat kaubanduskeskust ehitatud.   Üks neist - Kadiköys asuv Tepe Nautilus (http://www.tepenautilus.com/index.php?page=kroki&c=page) asub meie lähedal (~13 km).

Eile oli väga ilus ilm ja olin ka tavalisest varem ärganud.   Seetõttu otsustasin esimest korda üksi ühistranspordiga seiklema minna, sihiks seesama Tepe Nautilus.   Läksin üle tee peatusesse bussi ootama.   Lõpuks õnnestus ka IETT roheline (riiklik) buss nr. 17 ära oodata.   

Aga parem kui ei oleks!   Esiteks käib buss ainult kolm korda tunnis.   Teiseks on see puupüsti rahvast täis ja sõidab üliaeglaselt.   Tegemist on nn sotsiaalse bussiga, millega sõidavad ainult pensionärid ja teised tasuta sõiduõigusega kodanikud.   Siiski, see üks ja viimane kord sõita oli üsna huvitav.   Nimelt käib pidev sõnasõda bussijuhi ja reisijate vahel.   Siin on kombeks kohe esiukse juurde puntrasse jääda, nii, et järgmises peatuses rohkem rahvast peale ei mahugi.   Bussijuht püüab siis rahvast tahapoole ajada.   Nii igas peatuses.   Enamus rahvast kuulab kuidagi sõna ja liigub torisedes bussi sisemuse poole. Ühele vanamehele midagi vist ei meeldinud ja nii ta jäigi bussijuhi juurde kätega vehkima ning karjuma.   Umbes viis minutit karjusid üksteise peale ja buss muidugi sel ajal seisis:).   ~13 km läbimiseks kulus meil 55 minutit.   

Buss päris Tepe Nautiluse juurde ei sõitnud ning mul tuli umbes kilomeeter-poolteist ostukeskuseni orienteeruda.   Olin eelnevalt kaardi pealt vaadanud, mis suunas liikuda ning keskuse leidmine polnud keeruline.   Teekond viis läbi Kadiköy Çarşı (turu), kus vaatasin ka natuke ringi.   Midagi, mis ostma kutsuks, ei märganud.

Ja eemalt paistiski juba ostukeskus ehk kohalikus keeles Alışveriş Merkezi!

Istanbulis (arvan, et kogu Türgis) tuleb enne suuremasse kauplusesse pääsemist läbida turvaväravad ning lasta oma kott läbi valgustada.   Sama protseduur kui lennujaamas!   Ja samamoodi ei huvita monitori taga istuvat isikut ekraanil nähtav - palju lõbusam on kaastöötajaga vestelda.   Ei mõista ma neid asju, mida lihtsalt tehakse sellepärast, et "nii tehakse"!   (Nepaalis Kathmandu lennujaamas kontrolliti kohe peale x-ray'd kõiki kotte manuaalselt.   Minu küsimusele, et mida nad siis ka otsivad, vastati "ei tea"... )

Ostukeskus ise oma 4 korrusega on väga avar ja kaasaegne, ilus.   Mereteemale vastavalt on igalpool suured akvaariumid päris suurte kaladega.   Meil tuntud kaubamärkidest olid esindatud Vero Moda, Zara, Tommy Hilfiger, Guess ning Lacoste.   Teised nimed olid, vähemalt minu jaoks, tundmatud.   

Kaubanduskeskuses asub veel kobarkino, mida meil on plaanis varsti külastada.   Hollywoodi filmid pidid olema inglise keeles, türgikeelsete subtiitritega.   Ma loodan, et teenindaja sai meist õigesti aru ja ei ajanud midagi segamini...

Kojusõiduks kasutasin sinist bussi, mis on küll askeetlikum ja natuke kallim, aga palju kiirem.   Kadiköy - Kartal liini järjekord oli pikk ja millegipärast ei tulnud peatusesse  10 minuti jooksul ühtegi bussi.   Tavaliselt käivad sinised iga minuti tagant.   Läksin siis hoopis Kadiköy - Maltepe - E-5 bussi peale.   Praeguseks on mulle meiele lähemal asuvad linnaosad juba nii selged, et ära enam ei eksi.   Vähemalt päevavalges mitte!   Tagasitee võttis aega üle tunni kuna käes oli õhtune tipptund.   Ei kujuta ette, et peaks iga päev niimoodi liiklema!   Ei tea, kuidas ma keelekursusel käima hakkan?!   Kool asub teisel pool väina Taksimis ja sinna sõidab bussi, laeva ning trammiga 2-3 tundi....   Suurlinna rõõmud!

Pühapäev Büyükadal (Printsi saared).

Pühapäeva hommik venis jälle pikaks.   Kell oli juba 12 läbi kui toast välja saime.  (Toomas pidi hommikupoole natuke tööd tegema ja oma hindusid karjatama.)   Täna oli plaanis külastada Printsi saari või õigemini üht neist - Büyükadat.
Printsi saared (türgi k. Prens Adaları, http://www.greatistanbul.com/islands.htm) koosnevad neljast suuremast ja viiest väiksemast saarest ning asuvad umbes 40-minutilise laevasõidu kaugusel Istanbuli aasia osast.   Saared on oma nime saanud Bütsantsi ajast, mil sinna kohalikke kõrgeaususi eksiili saadeti.   Tänapäeval kutsutakse saari oma punase pinnase tõttu rohkem nimega Kızıl Adalar (punased saared) või lihtsalt Adalar (saared).

Bostanci sadamani jõudmiseks pidime kõigepealt umbes 6-7 kilomeetrit bussiga sõitma.   Otsustasime IETT (İstanbul Elektrik Tramvay ve Tünel İşletmeleri - riiklik transpordisüsteem ) bussi proovida, kuid nagu  laupäevalgi, ei jõudnudki viimast ära oodata.   Selle asemel hüppasime ühe kollase dolmuş'i peale.   Dolmuş on midagi meie marsruuttakso sarnast.   Kõik reisijad maksavad ühesugust pileti hinda, sõltumata nende sihtkohast.   Tavaliselt küsitakse pileti eest 3 TLi.  http://www.turkeytravelplanner.com/trans/LocalTransport/Dolmush.html

Bostanci sadamasse jõudes meil jällegi vedas - järgmine laev Büyükadasse väljus 15 minuti pärast.   (Tegelikult on graafik tihe ja laevad sõidavad iga 30 minuti tagant.)  Pileti saarel maksis ainult 3 TLi.   Tasuda oleks võinud ka akbil'i abil, kuid kuna selle laadimine on meile veel segane, jäime sularaha juurde.

Saarte külastamine on türklaste seas populaarne vabaaja veetmise viis ja nii oligi laev puupüsti rahvast täis.   Sõit möödus meeldivalt - peegelsile meri, mõnus tuuleke ning soe päike.   Täna oli imeilus sügispäev ja sooja koguni 26 kraadi.   See ei takistanud aga türklasi jopedes-sallides olemast!

Vaade kodurannale.

Taamal Heybeliada saar.

Büyükada läheneb.

Büyükada on 5,4 km2 saareke, kus kogu transport toimub kas jalgratastel või hobustega.   (Ainsa erandi moodustavad ambulants ja tuletõrje.) 

http://www.ibb.gov.tr/sites/ks/en-US/1-Places-To-Go/islands/Pages/buy%C3%BCkada.aspx

Turistide suurimaks atraktsiooniks on sõit hobukaarikus (türgi k. fayton).   Sadama lähistele saare peaväljaku İskele Meydanı ühte serva on koondatud suur hobukaarikute parkla, kust saab sõitu alustada.   Hinnad on fikseeritud ning kauplemisruumi siin ei ole!   Saare grand tour ehk büyük tur maksab 60 TLi ja väiksem ring, mis hõlmab umbes poole saarest, 50 TLi.   Meie otsustasime suurema kasuks - näeb korraga terve saare ära.

Vatijopes sonimütsiga kutsar hüppas pukki ning sõit võis alata.

Büyükada saar on oma 19.sajandist pärinevate puitpitsiliste häärberite ja moodsate villadega imeilus.   Saarel on kõvasti tunda erinevate kultuuride mõjusid.   Erinevatel aegadel on siin olnud domineeriv küll kreeka, küll juudi kogukond.   Tuntumatest inimestest on siin eksiilis viibinud ka vene prominentne poliitik Leon Trotsky.      1920-ndatel elasid saarel Vene kodusõja eest põgenenud valgevenelased.   Saar on küll väike, kuid suure ajalooga!

Meie teekond viib meid turismikeskusest eemal ning tänavad jäävad tühjaks.   Milline vaikus!   Täielikku vaikust lõhestab ainult aegajalt kostev kabjaplagin, mis peagi kaugusesse kadudes hääbub.   Äsja Istanbuli tänavamürast tulnuna tundub siinne miljöö iseäranis lummav.   

Saare keskosa on natuke mägisem ning majad asenduvad männimetsaga, mis meenutab küll rohkem parki.   Siin-seal võib näha inimesi, kes on tulnud piknikule või siis lihtsalt võrratut merevaadet nautima.

Istanbulis ja ka siin kohtab igal sammul kasse.   Meie hulkuvate kassidega neid eriti võrrelda ei anna kuna välja näevad nad kobedad.   Inimesed söödavad ja hoolitsevad nende eest muul viisil.   Kas olete enne kassikuuti näinud?   Meie küll polnud.   Büyükadal oli neid aga mitmeid.

Lisaks hulkuvatele kassidel kohtab Büyükadal ka "hulkuvaid" hobuseid.   Saare ühe suurima sissetuleku allika moodustab kaarikusõitu teenus, seega on siin ka väga palju hobuseid.   Oma ringsõidul märkasime saare kaguosas hiigelsuuri talle ja nende ümber lonkivaid hobuseid.   Paistis, et see on koduks kõigile saare hobustele.  Meile jäi hobuäri täpne omandisuhe ja töökorraldus segaseks, kuid tundus, et voorimeeste puhul oli tegemist nö. FIE-dega...    Hobuseid näeb aga saarel ringi luusimas kõikjal.   Mõned neist olid väga kõhnad ja jätsid mulje, et töölooma neist küll ei ole.   Ehk lihtsalt "pensionile" lubatud?  Ei tea...

Saar üldjoontes ära nähtud, otsustasime veel kõrvaltänavaid pidi ringi jalutada ja uhkeid maju ning vaateid imetleda.  Enamus turiste koondus ühele-kahele peatänavale, kus asusid suuremad poed ja restoranid.   Kõrvaltänavad olid peamiselt inimtühjad.   

Jõime enne laevale minekut veel ühes kohvikus paar jooki (kes kohvi, kes õlut) ning puhkasime jalgu.   Hinnad olid saarel omaselt kõrged, õlu koguni 10 TLi.     

Järjekordselt oli päev ootamatult kiiresti õhtusse saanud.   Büyükadale (või mõnele teisele saartest) tahaks kindlasti veelkord tulla.   Siis juba kogu päevaks.   Loodan, et ilm jätkab sama trendi ja on vähemalt nädalavahetuseti kuiv ja päikeseline!   Muide, esmaspäeval jälle sadas :)

Enne koju minekut käisime veel natuke Bostanci sadama lähistel ringi.   Oli selline sume õhtu, päike just loojumas, et ei raatsinud kuidagi ära minna.   Mereäärsed restoranid-söögikohad olid rahvast pungil ning ka promenaadil jalutas palju inimesi.   Tundub, et pühapäeva õhtu on siin selline aeg, mil kõik tulevad kodust välja linna peale.   

Kõht eriti tühi ei olnud ja seega restorani minna polnud mõtet.   Otsustasime lõpuks midiye dolma (riisiga täidetud rannakarbid) ära maitsta.   Rannakarbid on ka üks Türgis levinud tänavatoitudest.   Ostsime ühe onu käest neli rannakarpi (0.50 TLi tükk) ja istusime pargipingile neid nosima. Vääga hää oli!