Bosporuse tuur ja Polonezköy.

Möödunud nädalavahetusel võtsime plaani eha ära laevareis Bosporusel, külastada ajaloolist poolakate linnaosa Polonezköy (tõlkes: poola küla) ning jõuda Musta mereni.   Ega ei teagi enam, mida vaadata - suurem osa vaatamisväärsusi on juba ära nähtud!   Muidugi on siin arvukalt mošeesid ja muuseumeid, kuid see pole päris meie jaoks.   Ühe, kaks võib ära vaadata, aga see on ka kõik.  Näiteks mulle meeldib pigem mere ääres ilusaid vaateid nautida kui muuseumis koos sadadega trügida.
Laupäeval polnud ilm kõige parem - oli pilves ja üsna jahe, 16 C.   Sõit teisele kaldale läks ludinal kui mitte arvestada 1,5-tunnist ajakulu.   Hea tunne on kui tead, kuhu ja kuidas sõita saab!   Seekord maabusime teisele poole Kuldsarve lahte (http://en.wikipedia.org/wiki/Golden_Horn) Karaköysse.   Kuldsarve laht on tegelikult 7,5  kilomeetri pikkune jõesuue, mis jagab linna vanaks ja uueks Istanbuliks.

Pildil on Uus-Istanbul Galata torniga.

Mul oli tarvis korraks Taksimis asuvast keeltekoolist läbi käia, et mõned dokumendid korda ajada.   Seejärel jalutasime mööda Istiklali tänavat tagasi sadama suunas.   Järjekordselt toimus tänaval suur loosungite ja ruuporitega protestimarss.   Täpselt aru ei saanud, mida sooviti - ainus meile tuntud sõna oli "demokraatia".

Bosporuse laevareisid väljuvad Vana-Istanbuli poolelt Eminönüst.   Sügisel toimub reis iga tunni aja tagant.   (Suvel aga iga paarikümne minuti järel.)   Laevareis kestab 1,5 tundi ning pileti eest küsitakse 10 TLi. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Bosphorus/BosphorusCruise.html).   

Järgmise laeva väljumiseni oli 45 minutit aega.   Kuna selle ajaga kaugele ei jõua, siis kolasime niisama sadamaalal ringi.   Rahvast on siin metsikult ning elu keeb!   Grillid tossavad, müüjad pakuvad valjuhäälselt oma kaupa, ajaloolistes kostüümides mehed meelitavad rahvast söögikohtadesse.  Siia sobib hästi tuntud ütlus, "Pööbel vajab tsirkust ja leiba!"...

Vaade sadamale.  Antud laevade puhul on tegemist söögikohtadega, õigemini nende köökidega.

Ostsime ka omale ühe tavuk döner'i (sändvitš kanaga) ja istusime trepile inimesi ning olustikku vaatama :).   Siin on spetsiaalsed istumiseks mõeldud trepid.

Laev väljus täpselt õigel ajal ning oli hoolimata jahedast ilmast rahvast täis.  99,9% neist türklased. 

  

Bosporuse tuur on hea võimalus näha korraga suurt osa Istanbuli vaatamisväärsustest.   Ja seda suures plaanis, ilma segavate faktoriteta.   Tähtsamad teele jäävad kohad on: 

Dolmabahçe Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace)

Yıldız Sarayı (http://tr.wikipedia.org/wiki/Y%C4%B1ld%C4%B1z_Saray%C4%B1)

Beylerbeyi Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Beylerbeyi_Palace)

Rumeli Hisarı  ehk Euroopa kindlus (http://en.wikipedia.org/wiki/Rumelihisar%C4%B1) 

Boğaziçi Köprüsü ehk Bosporuse sild (http://en.wikipedia.org/wiki/Bosphorus_Bridge)

Bosporuse väina aasia külg on palistatud imeilusate vanade häärberite ja moodsate villadega.  Samuti leiab sealt õdusaid veeäärseid kohvikuid ning restorane.  Tõepoolest ilus vaatepilt!

Euroopapoolsel kaldal asuvad võimas Rumeli (Euroopa) kindlus ning mitu uhket paleed.   Siinpoolsel kaldal on ka palju hotelle ning restorane.   

Atatürk'ile kuulnud 136-meetrine jaht "Savarona".

Laevaliiklus on Bosporusel tihe kuna väin on ainus veetee, mis ühendab Musta merd Marmara mere ja sealt edasi Vahemerega.   Väina läbivad suured konteinerveolaevad, traalerid, jne.  Palju on ka väikesedi kaluripaate.   Kala paistab ikka olevat!   Lugesin kusagilt, et hamsi (euroopa anšoovis) parved tulevad Bosporuse väina talvituma.

Laevasõit oli tore, kuid lahtisel tekil hakkas ikka külm küll.   Oleksime muidugi võinud ka alumisele tekile sooja minna, kuid siis oleks kõike läbi akna vaatama pidanud.   Külmast ja pilvedest hoolimata jäime sõiduga rahule!

Pühapäeva lõuna paiku hakkasime Polonezköy suunas sõitma.   Lootus oli sealiha saada!   Olin internetist lugenud, et poola küla söögikohtades pakutakse lisaks poola toitudele ka sealiha.

Polonezköy (http://www.polonezkoy.com/index_eng.asp) asub umbes 30 kilomeetrit Istanbuli kesklinnast kirdes.   Tegemist on Istanbuli linna piiridesse jääva ajaloolise poola külaga, mis asutati 1775 aastal ja kus praegu elab umbes 100 poolakat.  Tänapäeval on Polonezköy oma paljude hotellide ja pansionaatidega istanbullaste seas populaarne koht väljasõitudeks.   Kaunis loodus pakub head võimalust pikniku pidamiseks või lihtsalt jalutuskäiguks looduses.

Leidsime Polonezköy kenasti üles.   Juba tükk maad enne küla olid mõlemad tee pooled autosid täis pargitud ja rahvast liikus ringi palju.  Saime ka omale parkimiskoha ning läksime ümbrusega tutvuma.  Olime poola küla endale natuke teistmoodi ette kujutanud.   Midagi poolapärast küll silma ei hakanud!   Igal pool restoranid ja hotellid.   Majad olid sellised nagu Istanbulis tavaks.   Aedades kasvasid palmid ning Kemal Atatürki kujud :)

Tänavatel müüdi seeni ja röstitud kastaneid.   Pakuti ka marineeritud köögivilju.   Viimased moodustavad türgi köögis tähtsa osa.

Vaatasime mitme restorani menüüd, kuid poola toite ega kahjuks ka sealiha nimistust ei leidnud.   Ikka kebabid ja börekid.   Siinse tõmbenumbrina pakuti kõikjal mangaali peal küpsetatud kebabe.   Mangaal ise nägi välja selline :)

Võtsime enne ärasõitu ühes kohvikus tassi türgi kohvi ning proovisime kohalikke kooke.   Koogid osutusid tõeliselt maitsvateks!   

Kastanitega kook.

Kook kookoshelvestega.

Kohvik ise asus kellegi tagahoovis ja oli oma maaläheduses päris armas.   Peakohal kasvasid viinamarjad ning lauast avanes vaade taamal paistvatele mägedele.

Kuna ilm oli täna ilus ja soojem kui eile, siis ei tahtnud veel koju minna.   Mõtlesime ka Musta mere ära vaadata.   Polonezköyst oli mere äärde umbes 20 kilomeetrit.   Valisime TomTomist suvalise lähima koha ning asusime teele.   Väljaspool Istanbuli on teede seisukord selline nagu me olime eelnevalt Türgi kohta arvanud.   Ikka aukus ja hädasti remonti vajavad.   Kuigi sõita kannatas!

Tee kulges mööda mägesid ja männimetsa, vahel sekka ka mõni külake.   Loodus oli ilus, kuid külad üsna trööstitud.   

Olimegi Musta mere ääres.   Siinne küla tundus samuti kuidagi õnnetu ja maha jäetud.   Tee ääres seisis paar roostetanud autot ning ringi jalutasid toiduotsinguil  "prügilehmad".   See-eest merevaade oli miljonit väärt:)

Saigi selle nädalavahetuse "plaan täidetud" ning võis tagasi kodupoole sõita.