Eelmisel laupäeval otsustasime minna lõpuks Istanbuli vanalinnaga tutvuma. Ilm oli ka parem (vahepeal sadas kaks päeva järjest vihma.). Olin "Istanbuli top 10" lugenud, et Kapali Carsi (Suur Turg) Sultanahmetis on väärt külastamist. Pidi teine olema maailma vanim ning suurim turg (http://www.grandbazaaristanbul.org/Grand_
Bazaar_Istanbul.html). Ega midagi konkreetselt osta ei tahtnudki, rohkem ringi vaadata.
Sõitsime autoga euroopa poolele, mis võttis ummikute tõttu poolteist tundi aega. Parkimiskohta hakkasime otsima juba kilomeeter - paar enne sihtpunkti jõudmist. Parkimisega on Istanbulis väga kehvasti, tänavad on kitsad (eriti vanas Istanbulis) ja autosid palju. Kuigi 15-miljonilise (koos eeslinnadega mõningatel andmetel kuni 25 miljonit) elanikkonna kohta 1,5 miljonit autot pole minu arust sugugi nii palju... Kitsukestel tänavatel laveerides leidsime ootamatult ühe parkimismaja(kese), kus tund aega maksis 6 TLi. Meel rõõmus, jätsime auto parklasse ja hakkasime kaardi järgi Taksimi väljaku (http://www.greatistanbul.com/taksim.htm) suunas orienteeruma. Suur Turg tundus olevat sealt kõige rohkem kilomeetri kaugusel. Tänavapilt oli kirev: kõikjal müüdi vanakraami ja muud kola. Iseenesest oli ilus - natuke prantsusehõnguline miljöö! Taksimi väljakule jõudes vaatasime uuesti kaarti. Selgus seni kahe silma vahele jäänud pisiasi, et Taksim ja Sultanahmet asuvad teine teisel pool Kuldsarve lahte (daaaa....). Mõlemad kaardid olid raamatus nii kenasti kõrvuti, et ma alguses arvasin nad ühenduses olevat. Nii palju siis tänaseks Suurest Turust! Teekond sinna oleks oma mitu tundi aega võtnud ja me ei tahtnud seda viimast enam rohkem raisata.
Umbes Istiklal Caddesi keskpaika jääb ajalooline Galatasaray (http://www.turkeytravel
planner.com/go/Istanbul/Sights/Beyoglu/gsaray.html), mis oli Ottomani Impeeriumi esimene euroopalike mõjutustega lütseum. Natuke eemale nurga taha jääb 1481. aastal ehitatud Galatasaray Hamami (türgi saun, http://www.galatasarayhamami.com/en/hamam/). Hammami me seekord minema ei hakanud. Esiteks polnud piisavalt aega ja teiseks tahtsime esmalt Istanbuli ainsas unisex hammamis ära käia. Üksi on esimest korda natuke kõhe minna.... inglise keelt nad eriti ei mõista, foorumitest on ka igasugu asju loetud...
Ära õnnestus näha ka mööda Istiklal Caddesi sõitev ajalooline tramm. Paari tunni jooksul, mis me sel tänaval veetsime, möödus tramm küll ainult üks kord. Ju siis on rohkem atraktsioon kui sõiduvahend!
Pühapäev viis meid jälle vanasse Istanbuli. Seekord otsustasime jätta auto aasia poolele Kadiköysse ja minna üle väina meretransporti kasutades. Säästab kõvasti aega ja närve! Üks asi, mis on Istanbulis odav, on ühistransport. Pilet ükskõik millises transpordivahendis (buss, tramm, metroo, laev) maksab 1,5 TLi. Müüakse üksikuid, viiekorra pileteid ning akbil'e. Viimane on üks naljakas vigur - nagu meie "uksenööp". Maksab selline asi 7 TLi ja on tagastatav; raha võid peale laadida nii palju kui soovid. Ühte "nööpi" võib kasutada mitu inimest - piirangut pole.
Meil on nüüd ka selline vidin :). Ja täitsa toimib!
Kadiköys jätsime auto5 TLi eest terveks päevaks park&ride -tüüpi parklasse. Sadama leidsime TomTomi abil lihtsalt üles. Tundus õige koht olevat! (Siin on mitu erinevat sadamat, erinevate sihtkohtade jaoks.) Järgmine laev läks juba 10 minuti pärast, nii, et ka sellega hetkel vedas. Üldiselt käivad laevad keskpäeval väga tiheda graafiku alusel, hommikuti ja õhtuti veidi harvemini.
Laev oli üsna suur, 3-tekiline ja mahutas umbes 1500 inimest (Kiire kalkulatsioon ühel tekil nähtud sildi põhjal.) Väina ületus oli vahva! Mereäärsed paigad on siin üldse ilusad - kena arhitektuur ja loodus. Liiklus oli ka merel täitsa tihe: Istanbuli eri osade vahel liiklevad laevad, kalapaadid ning lisaks Bosporuse väina läbivad suured kaubalaevad.
Eminönü sadama ümbrus kihas elust: kõikvõimalikud tänavakaubitsejad, kuhugi tormavad kohalikud rahvamassid ning üksikud eksinud olemisega turistid. Turisti tunneb siin ära "kohustusliku" Istanbuli reisiraamatu järgi.
Suur Turg oli küll täna kinni (Millegipärast on paljud vaatamisväärsused pühapäeviti suletud?!), aga otsustasime selle koha ikka üle vaadata. Suure Turu kanti jäi ka paar suuremat mošeed (camii türgi k.) ning Süleymaniye Hamami. Viimane on Istanbuli ainus hammam, kus pesemisrruumid on nii meestele kui ka naistele ühised. Plaan oli selline, et kui me hammami üles leiame, siis lähme ja katsetame ära. Juba nädal aega Türgis ja pole türgi sauna saanud!
Kuna ilm oli ilus, soe (~22 C) ja päikeseline, siis otsustasime jalutamise kasuks. Kohe Eminönü sadamast üle tee jäi Misir Carsisi (Egiptuse bazaar , tuntud ka vürtsibazaari nime all, http://en.wikipedia.org/wiki/Spice_
Bazaar,_Istanbul). Kitsukestel katusega kaetud tänavatel müüdi kõike, alates puuviljadest ja lõpetades põrandaharjadega. Loomulikult saab igalt poolt osta nazar boncuk'e (kurja silma eemale peletavaid amulette, http://www.business-with-turkey.com/tourist-guide/evil_eye_amulet_nazar_boncuk.shtml). Türgis näeb neid kõikjal! Näiteks on meie korteri ukse taga neid kaks: üks on lävepaku ja teine uksepiida sisse monteeritud. Isiklikku amuletti pole veel soetanud, aga eks jõuab kui mõni omapärasema teostusega ese silma hakkab.
Mõningase seiklemise järel jõudsime ka Süleymaniye Hamami'ni (http://www.suleymaniyehamami.com.tr/
index.htm). Kaart oli meil küll olemas, aga ega siis türklased tänavatele nimesid ega majadele numbreid märgi. Õnneks on aasia poole peal (meie juures) asi siiski natukene parem!
Lunastasime 140 TLi eest kahele sauna piletid ja lasime end edasi talutada. Hammami fuajee oli igatahes ilus. Saun tundus üldiselt tühi olevat, ainult üks turistide paar hakkas silma. (Nemad on ka fotodel.)
Kõigepealt pidime panema jalga spetsiaalsed puukotad (nalin türgi k.), seejärel juhatas teenindaja (ikka meessoost) meid riietuskabiini ja pistis pihku pestemal'id (puuvillased palakad). Selles hammamis anti naistele lisaks pestemal'ile ka rinnahoidja ning šortsid. (Tavaliselt peavad kõik pestemal'iga läbi ajama.) Vahetasime riided ära ja ootasime, et meid edasi talutatakse.
Teenindaja juhatas meid nüüd läbi mitmete koridoride kuuma ruumi, mille keskel oli suur marmorist plaat, millele pidime pikali heitma. (Siit saab türgi saunast lähemalt lugeda: http://www.allaboutturkey.com
/hamam.htm). Kogu ruum oli tehtud marmorist: põrand, seinad, lavatsid, jne.
Türgi saunas on temperatuur tavaliselt 40-60 C. Esmalt sisse astudes tundus, et siin küll higistama ei hakka, kuid natukese aja möödudes hakkas päris kuum. Enda maha jahutamiseks on iga kraanikausi juures vasest anum (kauss), millega vett võtta. Nii me siis vaheldumisi lebasime kuumal kivil või kastsime end külma veega. Umbes 45 minuti pärast tulid pesijad (ikka mehed). (Kogu saunatamine võtab keskmiselt aega 1,5 tundi. Võib ka kauemaks jääda kui soovi on.) Pesijad juhatasid meid kraanikausside juurde, kus toimus esmane hõõrumine kareda kindaga. Seejärel käsutati meid lavatsile pikali ning hakati seebivahu alla matma. (Seebivahtu tehakse suurte padjapüüridega: padjapüür kastetakse seebivette, välja võttes puhutakse sinna õhk sisse, seejärel pigistatakse püürist vaht välja.) Vahtu piisavalt, hakkas pihta massaaž. Ja see mulle enam ei meeldinud! Oli nii valus, et pisarad tulid silma! Olen palju erinevate massööride juures käinud, kuid see protseduur oli kõike muud kui meeldiv. Palusin mitu korda, et ehk saaks õrnemalt, kuid teenindajat ei paistnud mu palve häirivat. Kannatasin kuidagi need 20 minutit välja. Toomas ütles, et tema kogemus nii hull polnud, kuid siiski mitte kõige meeldivam. Eks ma vist olen siis kehvake! Muide, tänaseks on mul kätel-jalgadel paar sinikat ka :) Peale massaaži valati meid külma veega üle ja saadeti teise ruumi kuivataja juurde. Seal lehvitati rätikutega tuult ning mässiti meid sisse ja kupatati järgmisse saali teed jooma (loe:ostma). Nüüd oli küll tunne hea ja värske - massaaži õudus oli juba ununenud. Peab millalgi veel proovima - ehk oli asi konkreetsetes pesijates. Selle hammami puhul oli ju tegemist ka puhtalt turistidele suunatud ettevõtmisega. Turistidesse suhtutakse Türgis (vähemalt Istanbulis) natuke üleolevalt.
Sellega seoses pean kindlasti jutustama ühe naljaka loo, mis juhtus samal päeval...
Loen vahepeal Istanbuli eluga seotud foorumeid ning sattusin foorumile, kus räägiti erinevatest pettustest. Türklased on selles suhtes üsna andekad - tuleb ettevaatlik olla, sest petta tahetakse igal pool. Üks lihtsamatest pettustest kannab nime "shoe shine boy" ehk kingapuhastaja (http://www.jotadventure.com/
2009/07/turkish-shoe-shine-scam.html), mis kasutab ära turisti rumalust või ....viisakust. Nõndaks, kõnnib kingapuhastaja mööda teed, märkab lähenevat turisti, kukutab harja maha, kõnnib edasi. Viisaks turist võtab harja üles ning jookseb kingapuhastajale järele. Kingapuhastaja on ülirõõmus ning pakub tasuta kingi puhastada. Turist ei oska esimese hooga muud teha kui nõustuda. Töö käigus nõuab kingapuhastaja oma töö eest aga päris kopsaka summa, näiteks 10 EURi. Enamus turiste maksavadki nõutud summa kuna kingapuhastaja nõuab valjuhäälselt oma tasu ning kohalikudki hakkavad ümber kogunema, et näha, miks turist vaest meest tüssata tahab. Vot sedasi!
Aga nüüd lugu elust enesest. Kõnnime me rahulikult mööda suhteliselt tühja Sultanahmedi tänavat kui eemal kukub üks hari maha ning mees kõnnib rahulikult edasi. Ma ei pannud esmalt seda kingapuhastajat tähelegi, aga nüüd tuli lugu tuttav ette. Olin just paar päeva tagasi sellest ka Toomasel rääkinud. Hea, et rääkisin - ta meil ju muidu väga viisakas :). Jalutasime harjast mööda ja jätkasime oma teekonda. Kui olime umbes sadakond meetrit kaugemale jõudnud, läks kingapuhastaja tagasi, korjas harja üles ning sättis end uuesti tee äärde istuma :). Sellist etendust poleks küll lootnud näha! Tavaliselt loed neid lugusid ning unustad - igal pool on pettureid ja tihti on juttudele ka pool juurde pandud. Hakka või üle jäänud asju ka uskuma - päris kõhe! Igatahes oli meil nalja kui palju ja tuju õhtuni hea!
No comments:
Post a Comment