Türgi kokandustund Selini juures.

Terve eelmine nädal oli olnud kole ja vihmane ning ei kutsunud kuidagi õue minema.  Kodus kopitada ka ei tahtnud, seega tuli mingi tegevus välja mõelda.    Reedese päeva veetsime Türgi suurimas ja maailma suuruselt teises kaubanduskeskuses Cevahir Alışveriş Merkezi (http://www. istanbul cevahir.com/english/index. html#/about) ringi vaadates ja šopates.  Ikkagi vaatamisväärsus!    Poode oli tõesti palju ning veel rohkem oli inimesi.   Arvan, et kaubanduskeskuses võis olla oma 10 tuhat inimest!   Olime šoppamiseks ka "õige" päeva valinud -reede oli ju vabariigi aastapäev ja enamus inimesi ei pidanud tööle minema.   

Laupäevaks olime plaaninud lähema tutvuse türgi köögi köögipoolega teiselpool väina Nişantaşıs.   Olin leidnud internetits kaks kohta, mis korraldavad Istanbulis, põhiliselt turistidest huvilistele, poolepäevaseid õppusi türgi kokakunsti alal.   Esimene koht oli üks restoran kohe Hagia Sophia taga, kuid tundus oma kaks korda päevas peetavate tundidega liiga konveierlik.   Valisime teise, mille asukoht oli küll kordades ebamugavam leida, kuid asudes eramajas koduses köögis, tõotas ehedat elamust.   Tegemist on praegu juba pensionipõlve nautiva türklanna Selini väiksemat sorti ettevõtmisega (http://www.turkishflavours.com/in_the_

kitchen_with_selin-i9.html).   Selleks laupäevaks oli kavas valmistada 5-käiguline lõunasöök, mis koosnes:

- sigara böregi (sigarikujulised juustuseguga täidetud yufka-taignast rullid)

- peynirli börek (filotaignast fetajuustuga täidetud suur "pirukas") 

- coban salata ("karjuse salat")

- mucver (suvikõrvitsa kotletid)

- etli kabak dolmasi (hakklihaga täidetud suvikõrvitsad)

- pazi dolmasi (mangoldi e. lehtpeedi rullid)

- bulgur pilavi (ürtide ja tomatikastmega bulguri (kuuma auruga töödeldud, purustatud täisteranisu) pilaaf)

- kaymakli kuru kayisi (juustuga täidetud kuivatatud aprikoosid)

Kohale jõudsime väikese hilinemisega kuna meil oli "pisemat sorti" arusaamatus taksojuhiga.   Nimelt ei osanud ta sõnagi inglise keelt ning ei paistnud ka eriti linna tundvat.   Peale pikka tiirutamist hüppasime õiget tänavanime märgates taksost välja.   Päris kakluseks siiski ei läinud, kuid kõvaks jagelemiseks siiski.

Peale meid olid söögivalmistamist õppima tulnud kaks ameerika tüdrukut, kes elavad ja töötavad Istanbulis ning nagu tavaks, olid peatselt abiellumas türklastega :)
Selin osutus üsna meelivaks ja sõnakaks türgi prouaks.   Meile seoti põlled ette ning peale traditsioonilist klaasi türgi musta teed asusime asja kallale.

Selini köök.

Selin lehtpeedi lehti rulliks keeramas.

Toomas valmistab piruka täidist.

Selini köök (ja kogu korter) oli mõnusalt avar ning hubane.   Lausa lust oli süüa teha!   Ameerika neidudele oli söögitegemine vist üsna uus asi ja ühele neist valmistas isegi tomati hakkimine raskusi :).   Sellegipoolest saime ühiste jõudude ja Selini ning tema abilise juhendamisel kenasti hakkama.   Minu jaoks oli kõige huvitavam peynirli börek'i ehk filotaignast piruka valmistamine kuna midagi sellist polnud ma varem teinud.   Toomasel tuli aga väga hästi välja suvikõrvitsa kotlettide praadimine - mingil hetkel ta lausa unustati pliidi ette :).   (Muidu Selin ikka seisis kõrval ning juhendas ja parandas.)  

Paistis, et mina kujunesin Selini lemmikuks. Mind ta eriti ei juhendanud ja lasi mul rahulikult toimetada.   Ühel hetkel ta isegi ütles, et olen parem kokk kui kõik teised seal kokku:)   Ei ole ennast ilus kiita, aga.... kes ikka kiidab, kui mitte ise! 

Täidetud suvikõrvitsad ja lehtpeedi lehed eelviimasel etapil.

Sigara böregi ootavad küpsetamise järjekorda.

Umbes kolme tunni pärast olid kõik toidud valmis ning aeg oli lauda istuda.   Kõht oli ikka väga tühi!   Olime kodust kell 8 välja tulnud ning praegu oli juba kell 2.

Toidud olid maitsvalt välja tulnud.   Mulle meeldis kõige rohkem "karjuse salat", millest ma valmistamise käigus suurt midagi ei oodanud.   Granaatõunakaste oli salatile väga pikantse maitse andnud.   Filotaignast pirukas meeldis ka, kuid mina oleksin veidi vürtsikust juurde soovinud.   

Lõuna läbi, saime kaasa retseptiraamatud ning ka põlled.   Samuti jagas Selin soovitusi, kust milliseid toiduaineid osta.   Saime isegi sealiha müütava poekese aadressi!   Ütlen etteruttavalt ära, et me sealt siiski midagi ei ostnud kuna väike pakk (~150 g) peekonit maksis 22 TLi.   Peaks hakkama Türki sigu tooma - saab üleöö rikkaks!

Mina isiklikult koolituse käigus midagi põhjapanevalt uut ei avastanud, kuid uute toitude valmistamine (ja pärast söömine) on juba iseenesest nii vahva, et seda võib teha kas või iga päev.   Toomas jäi ka hommikupoolikuga väga rahule ning on meeledi nõus sellist tegevust kordama.   Ma ei saagi aru, miks ma pole varem selle peale tulnud, et reisil olles kohalikku toiduvalmistamist õppida!   Kui palju riike ja kööke on nüüd vahele jäänud!   Luban end tulevikus kindlasti parandada!

Ilus roosa unistus on kunagi ise Selini moodi kodus kokkamisi korraldada ning erinevate rahvusköökidega katsetada....  Kui väga tahta, pidid kõike soovid täide minema!   Elame, näeme!