Jälle üks nädalavahetus linnas.

Ma olen üldiselt mõtetest, mida nädalavahetusel ette võtta, tühjaks jooksnud.   Enamus vaatamisväärsusi on ära nähtud ning suur osa kaubanduskeskusi läbi käidud.   Linna lähiümbrusega oleme ka tutvunud ning kaugemale ei tohi auto kindlusnõuete tõttu minna.   (Autokindlustus kehtib Euroopas ja Istanbulis - kogu Türgis mitte.)   Järgmisel nädalal, mis on suur "püha" nädal Seker Bayram (http://www.turkeycentral.com/articles/featured_ article.php?article_id=54) ja Toomas ei pea kogu aeg kontoris olema, tahaks siiski ühe reisi veidi kaugemale teha.   Eks näis, kas õnnestub!
Sel laupäeval mõtlesime, et vaatame lõpuks Dolmabache palee üle.   Sõitsime bussiga Kadiköy sadamasse, kuid laevale ei saanud.   Kogu väin oli kaetud paksu tiheda piimja uduga ning laevaliiklus peatatud.   Mõned päevad tagasi oli mõelnud, et kas siis nii suurt tormi ka esineb, et laevad ei välju...   Aga selle peale ei osanud küll tulla, et udu võiks liiklust pärssida.

Sinna läks siis meie plaan paleed külastada!   Bussiga ringi sõitmine oleks võtnud oma 2-3 tundi ja sel polnud lihtsalt mõtet.   Otsustasime Kadiköys natuke ringi kolada ja siis koju tagasi minna.

Kohe peatänava kõrvalt avastasime meie üllatuseks vahva piirkonna tänavaturu, poekeste ja hubaste restoranidega.   Olime siit mitmeid kordi mööda kõndinud, kuid osanud aimatagi, et siin midagi sellist võiks olla!

Turg oli rahvast täis ning käis hoogne kauplemine.   Idamaadele kohaselt pakkusid kaupmehed valjuhäälselt oma kraami.   Mind tõmbavad eriti kalaletid - põnev on erinevaid kalaliike vaadata, millest mõnda näeb isegi esmakordselt.

Kuna turul on mereandide hinnad tunduvalt paremad kui poes, siis ostsime omale ka paar lõhesteiki ja kilo krevette kaasa.   Polegi Istanbulis olles veel kodus kala valmistanud.

Mõnus oli sisse astuda erinevatesse vürtside ja kuivatatud puuviljadega kauplevatesse poekestesse.   Milline aroom!   Koju nurka peaks panema koti kaneeli ja musta pipraga...   Täiendasime ka oma rohelise tee varusid.   Tavalistes toidupoodides müüakse ainult tohutu suurtes pakendites musta teed.   Samuti võtsime prooviks kotikese kohapeal röstitud ja jahvatatud türgi kohvi.

Kõndisime oma kaks tundi ringi ja vaatasime erinevaid kaupu ning kauplejaid.   Väga suur on igasuguse rohelise kraami valik.   Populaarsed on ka erinevad marineeritud köögiviljad (türgi k. turşusu).   Olemas on kohe eraldi poed, mis müüvad ainult marineeritud tooteid.

Pika ringi jalutamise järel läks lõpuks kõht tühjaks ning otsustasime ühte arvukatest restoranidest sisse astuda. Päris raske oli valida!   Viimaks sisenesime kohta, mille aknal (akna taga) istus tainast rulliv naine.   Lisaks toidule ka tasuta vaatemäng!

Fotodel olev naine tegeleb gözleme' de ehk türgi täidetud pannkookide (http://www.mydish.co.uk /recipe /3326/gozleme-turkish-pancake-with-spinach-and-feta-cheese) valmistamisega, mis olid selle restorani firmaroaks.   Meie seekord neid ei proovinud ja telisime hoopis friteeritud merekarbid ning kartuliga täidetud "pelmeenid".   Toit oli üllatavalt hea või oli siis kõht piisavalt tühi.   Igatahes jäime restoranikogemusega täitsa rahule.   Siia tuleb millalgi tagasi tulla gözleme'sid sööma!

Tänaval, mõne sammu kaugusel restoranist, möödi türgi kohvi.   Siin nägime me Istanbulis esimest korda, et keegi türgi kohvi audentsel viisil - sütel või liivapannil - valmistab!  Muidu keedavad kohvi ikka kas gaasi-või elektripliidil.

Oligi õhtu käes ja aeg hakata bussis kodupoole loksuma.   Kuna siin kulub transpordile nii palju aega, siis ühe päevaga palju ringi käia ei jõua.   Ikka üks koht korraga.