Millegipärast juhtus nii, et kõige olulisemad vaatamisväärsused - Aya Sofya (Hagia Sophia) ja Dolmabahçe sarayı olime jätnud viimasteks. Minule isiklikult käib ühe päevaga mitme suure objekti külastamine üle jõu, seega oli meil kaks päeva sisustatud. Järjekordades seismine ning rahvamassi keskel trügimine on vaimselt (ja ka füüsiliselt) vägagi kurnav!
Esimesena külastasime Hagia Sophiat. Üllataval kombel oli kogu Sultanahmet (linnaosa) hoolimata ilusast ilmast suhteliselt inimtühi. Nii tühjasid tänavaid ei olnud me siin veel näinud! Tavaliselt on Hagia Sophia ümbrus paksult täis nii välismaiseid kui ka kohalikke turiste. Aga mida vähem, seda parem ju!
Lunastasime 20 TLi eest pileti ning ringkäik Bütsantsi arhitektuuri tippteoses võis alata. Väljast on Hagia Sophia suhteliselt tagasihoidlik ning (minu arvates) jääb lähedalasuvale Sinisele Mošeele kõvasti alla.
Sisse astudes on aga hoopis teine maailm. Ehitis on tõesti võimas ja väärikas! Eriti kui arvesse võtta selle ehitusaega, mis algas 532. aastal (http://et.wikipedia.org/wiki/Hagia_Sophia). Sisenetakse läbi tohutusuure ukse, mis jätab pigem kindlusevärava mulje.
Kirik (mošee?) on väga suur ja seest mošeele omaselt tühi. Ei ainsatki ikooni ega kujukest. Omaaegsest hiilgusest on säilinud arvukad seinamaalingud ning mosaiigid.
Hagia Sophia külastamine läks, tänu vähesele rahvahulgale, üsna kiiresti. Seega otsustasime ära vaadata ka kohe üle tee asuva Yerebatan Sarnıçı (Bütsantsi tsistern). Tegemist on ühega sadadest Istanbuli alla maetud vee kogumiseks mõeldud tsisternidest, mis pärinevad ajast, mil linna kutsuti veel Konstantinoopoliks. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Sultanahmet/Yerebatan.html)
Laskusime mööda treppi maa alla ning meie silme ees avanev vaatepilt meenutas stseeni mõnest Indiana Jones'i filmist. (Tegelikult on siin filmitud hoopis episood James Bondi filmist "From Russia with Love".)
Uskumatu, kuidas 1500 aastat tagasi ehitati! Vesi suunati akvedukte mööda tsisternidesse ~30 km eemal asuvast Belgradi metsast. Mingi osa akveduktist on seal säilinud tänaseni.
Igatahes minu jaoks jättis Yerebatan Sarnıçı Istanbuli vaatamisväärsustest kõige tugevama mulje.
Järgmisel päeval võtsime ette reisi Dolmabahçe sarayı' sse. Seekord nii hästi ei vedanud ning seisime umbes 15 minutit piletijärjekorras. Pilet maksis nagu ikka 20 TLi. Paleesse pääseb sisse ainult giidi saatel. Nii me seisimegi uues järjekorras palee ukse taga ja ootasime oma korda. Kahjuks on palees pildistamine keelatud ja nii ongi kõik fotod tehtud väljaspoolt. Luksuslikest siseruumidest saab mingi ülevaate siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace
Ringkäik palees käis suhteliselt kiiresti. Gruppi veeti kiiresti ühest otsast teise ja seisatamiseks aega ei antudki. Kõikjal seisid turvamehed, kes jälgisid, et turistid midagi ei puudutaks. Palee oli kena. Kõrged laed, suured saalid. Kõikjal uhked vaibad ning lühtrid. Tseremooniasaalis asub maailma suurim (?) Boheemia kristallist lühter, mis kaalub 4,5 tonni. Meie jaoks seda põlema ei pandud - see au on reserveeritud kõrgetele riigipeadele, keda vahetevahel palees võõrustatakse. Eriti meeldisid mulle aga igas ruumis asuvad erisuuruses värvilised kahhelahjud ja -kaminad. Portselanist värvilised uksenupud hakkasid ka silma. Üldmulje oli siiski natuke kõle. Igapäevast elu siin ette ei kujutaks.
No comments:
Post a Comment