Türgi kokandustund Selini juures.

Terve eelmine nädal oli olnud kole ja vihmane ning ei kutsunud kuidagi õue minema.  Kodus kopitada ka ei tahtnud, seega tuli mingi tegevus välja mõelda.    Reedese päeva veetsime Türgi suurimas ja maailma suuruselt teises kaubanduskeskuses Cevahir Alışveriş Merkezi (http://www. istanbul cevahir.com/english/index. html#/about) ringi vaadates ja šopates.  Ikkagi vaatamisväärsus!    Poode oli tõesti palju ning veel rohkem oli inimesi.   Arvan, et kaubanduskeskuses võis olla oma 10 tuhat inimest!   Olime šoppamiseks ka "õige" päeva valinud -reede oli ju vabariigi aastapäev ja enamus inimesi ei pidanud tööle minema.   

Laupäevaks olime plaaninud lähema tutvuse türgi köögi köögipoolega teiselpool väina Nişantaşıs.   Olin leidnud internetits kaks kohta, mis korraldavad Istanbulis, põhiliselt turistidest huvilistele, poolepäevaseid õppusi türgi kokakunsti alal.   Esimene koht oli üks restoran kohe Hagia Sophia taga, kuid tundus oma kaks korda päevas peetavate tundidega liiga konveierlik.   Valisime teise, mille asukoht oli küll kordades ebamugavam leida, kuid asudes eramajas koduses köögis, tõotas ehedat elamust.   Tegemist on praegu juba pensionipõlve nautiva türklanna Selini väiksemat sorti ettevõtmisega (http://www.turkishflavours.com/in_the_

kitchen_with_selin-i9.html).   Selleks laupäevaks oli kavas valmistada 5-käiguline lõunasöök, mis koosnes:

- sigara böregi (sigarikujulised juustuseguga täidetud yufka-taignast rullid)

- peynirli börek (filotaignast fetajuustuga täidetud suur "pirukas") 

- coban salata ("karjuse salat")

- mucver (suvikõrvitsa kotletid)

- etli kabak dolmasi (hakklihaga täidetud suvikõrvitsad)

- pazi dolmasi (mangoldi e. lehtpeedi rullid)

- bulgur pilavi (ürtide ja tomatikastmega bulguri (kuuma auruga töödeldud, purustatud täisteranisu) pilaaf)

- kaymakli kuru kayisi (juustuga täidetud kuivatatud aprikoosid)

Kohale jõudsime väikese hilinemisega kuna meil oli "pisemat sorti" arusaamatus taksojuhiga.   Nimelt ei osanud ta sõnagi inglise keelt ning ei paistnud ka eriti linna tundvat.   Peale pikka tiirutamist hüppasime õiget tänavanime märgates taksost välja.   Päris kakluseks siiski ei läinud, kuid kõvaks jagelemiseks siiski.

Peale meid olid söögivalmistamist õppima tulnud kaks ameerika tüdrukut, kes elavad ja töötavad Istanbulis ning nagu tavaks, olid peatselt abiellumas türklastega :)
Selin osutus üsna meelivaks ja sõnakaks türgi prouaks.   Meile seoti põlled ette ning peale traditsioonilist klaasi türgi musta teed asusime asja kallale.

Selini köök.

Selin lehtpeedi lehti rulliks keeramas.

Toomas valmistab piruka täidist.

Selini köök (ja kogu korter) oli mõnusalt avar ning hubane.   Lausa lust oli süüa teha!   Ameerika neidudele oli söögitegemine vist üsna uus asi ja ühele neist valmistas isegi tomati hakkimine raskusi :).   Sellegipoolest saime ühiste jõudude ja Selini ning tema abilise juhendamisel kenasti hakkama.   Minu jaoks oli kõige huvitavam peynirli börek'i ehk filotaignast piruka valmistamine kuna midagi sellist polnud ma varem teinud.   Toomasel tuli aga väga hästi välja suvikõrvitsa kotlettide praadimine - mingil hetkel ta lausa unustati pliidi ette :).   (Muidu Selin ikka seisis kõrval ning juhendas ja parandas.)  

Paistis, et mina kujunesin Selini lemmikuks. Mind ta eriti ei juhendanud ja lasi mul rahulikult toimetada.   Ühel hetkel ta isegi ütles, et olen parem kokk kui kõik teised seal kokku:)   Ei ole ennast ilus kiita, aga.... kes ikka kiidab, kui mitte ise! 

Täidetud suvikõrvitsad ja lehtpeedi lehed eelviimasel etapil.

Sigara böregi ootavad küpsetamise järjekorda.

Umbes kolme tunni pärast olid kõik toidud valmis ning aeg oli lauda istuda.   Kõht oli ikka väga tühi!   Olime kodust kell 8 välja tulnud ning praegu oli juba kell 2.

Toidud olid maitsvalt välja tulnud.   Mulle meeldis kõige rohkem "karjuse salat", millest ma valmistamise käigus suurt midagi ei oodanud.   Granaatõunakaste oli salatile väga pikantse maitse andnud.   Filotaignast pirukas meeldis ka, kuid mina oleksin veidi vürtsikust juurde soovinud.   

Lõuna läbi, saime kaasa retseptiraamatud ning ka põlled.   Samuti jagas Selin soovitusi, kust milliseid toiduaineid osta.   Saime isegi sealiha müütava poekese aadressi!   Ütlen etteruttavalt ära, et me sealt siiski midagi ei ostnud kuna väike pakk (~150 g) peekonit maksis 22 TLi.   Peaks hakkama Türki sigu tooma - saab üleöö rikkaks!

Mina isiklikult koolituse käigus midagi põhjapanevalt uut ei avastanud, kuid uute toitude valmistamine (ja pärast söömine) on juba iseenesest nii vahva, et seda võib teha kas või iga päev.   Toomas jäi ka hommikupoolikuga väga rahule ning on meeledi nõus sellist tegevust kordama.   Ma ei saagi aru, miks ma pole varem selle peale tulnud, et reisil olles kohalikku toiduvalmistamist õppida!   Kui palju riike ja kööke on nüüd vahele jäänud!   Luban end tulevikus kindlasti parandada!

Ilus roosa unistus on kunagi ise Selini moodi kodus kokkamisi korraldada ning erinevate rahvusköökidega katsetada....  Kui väga tahta, pidid kõike soovid täide minema!   Elame, näeme!

BREAKING NEWS :) Uudiseid sõjatandrilt.

Nagu rahvusvahelistest uudistekanalitest kuulda võis, siis toimus täna Istanbuli kõige rahvarohkemas turismikeskuses Taksimis pommiplahvatus (http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-11660795).   Plahvatus toimus hommikul kell 11  ja seda oli kuulda üle kogu Istanbuli kesklinna.  Esialgsete andmete põhjal on vigastada saanud 35 inimest.   Plahvatuse korraldamises kahtlustatakse kurdi enesetaputerroristi.   Ülejäänud ümbruskonnast leitud pommid tegi politsei kahjutuks.

Päris kõhe hakkab siin!  Oleme Taksimis südamerahuga ju mitmeid kordi ringi jalutanud...  See on see koht, kus kogu aeg meelt avaldatakse.  
Ei tea kas see oli pommiteemaga seotud või mitte, aga hommikupoolikul ehtmatas meid peaaegu meie hoovis madallendu tegev helikopter.   Aknast helikopter ei paistnud, kuid aknaklaasid plärisesid küll ning kass jooksis hirmuga voodi alla.
Türgi ida- ja kaguosas on küll ohtlik ja tänavatel kõlavad lasud (info esmasest allikast - üks Toomase töökaaslane on sinna komandeeritud), aga Istanbuli pidasime siiani rahulikuks paigaks.   Paistab, et eksisime...
Lugesite otsereportaaži Istanbulist!   Hoiame teid sündmuste arenguga kursis:)

Türgi Vabariigi aastapäevast ja Atatürk'ist.

Sel nädalalõpul, 29.oktoobril on Türgis aasta tähtsaim pidupäev - Vabariigi aastapäev.   Seekord kaheksakümne seitsmes!   Tuleb vist suur pidu!  Juba eelmise nädala alguses hakati linna punaste õhupallide, vimplite ja türgi lippudega kaunistama.   Lippe on neil igapäevaselt niigi palju väljas, aga praegu on pool linna punane.  Olen lugenud, et oodata on suuri paraade ja muid avalike pidustusi.  Türklased on väga uhked oma riigi ja rahvuse üle ning armastavad oma arvamust avalikult jagada.

Türgi kuulutati ametlikult vabariigiks 29.oktoobril 1923. aastal.  Peaassamblee valis ühehäälselt Türgi Vabariigi esimeseks presidendiks Mustafa Kemal Atatürk'i.  

Türgi Vabariik sündis Esimeses Maailmasõjas rängalt lüüasaanud Ottomani Impeeriumist.  Ottomani sõjakangelane Mustafa Kemal Pasha (sai hiljem aunimetuse Atatürk ehk kõigi türklaste isa) põgenes 1919. aastal Istanbulist Anatooliasse, kogus kokku Ottomani sõjaväe jäänused ning agiteeris rahavast vabariiki moodustama.   1923. aastaks oli impeerium lagunenud, konstitutsioon kirja pandud ning Ankarasse uus pealinn rajatud.
Uus valitsus viis läbi radikaalsed reformid:
- kaotati polügaamia
- naistele anti samasugused õigused kui meestele, ka õigus valida
- perekonnanime kasutusele võtmine
- eraldati valitsus ja religioon (sekulaarsus)
 -araabia tähestik asendati ladina tähestikuga
 -kaotati naiste kohustus kanda loori/ rätti ja pikk hõlsti
Atatürk püüdis iga hinna eest sisse viia demokraatlikku ühiskonnakorraldust, kuid rahvale demokraatia õpetamine oli ülimalt keeruline.
http://www.turkeytravelplanner.com/details/History/TurkishRepublic.html
Ma ei olegi aru saanud kas see, et Atatürki kujud ja pildid on igal pool, on propaganda või rahvale ta tõepoolest meeldib.   Atatürki pilt on igas poes, restoranis, bussis, inimestel kodus seina peal, jne.   Ühel päeval jagati pilte isegi tänaval.   Oleks pidanud ka ühe võtma...
Suurel määral on kindlasti tegemist riikliku "kohustusega".   YouTube on Türgis keelustatud (blokeeritud) ka selletõttu, et keegi oli seal Atatürki vastast infot levitanud.    Arutlusel on ka Facebooki keelustamine.   Demokraatlikud reformid ja rahva "tsiviliseerimine" mulle meeldib, kuid selline isikukultus ei ole minu jaoks.   Koju seina peale paneks ikka mõne kena maali või äärmisel juhul pildi oma perekonnast, mitte mõnest riigitegelasest.   Kindlasti mängib Atatürki pildi kõikjal eksponeerimises suurt rolli asja psühholoogiline pool - näed pilti, tuleb meelde demokraatia.   Rahvast on väga raske sajandite pikkustest harjumustest lahti kiskuda. Viimasel ajal on aga üha suurem osa türklastest islami traditsioonide poole tagasi pöördumas.   Tänavapilt on täis konservatiivsetest moslemitest pearättides naisi, keda pidi mingi statistika kohaselt olema üle 30%.  (Räti kandmine on muide ülikoolides, riiklikes asutustes, jms avalikes kohtades seadusega keelatud.)   Naiste osalus tööturul on ainult 24,6 % ja jätkab vähenemise trendi.   Peaminister kutsus alles hiljuti naisi avalikult üles sünnitama vähemalt 3 last ning pühenduma perele.  Valitsevates rigkondades suureneb lõhe ilmalike ja islamimeelsete erakondade vahel.   Viimased soovivad seaduste islamile allutamist ning usu tähtsustamist ühiskonnas.   Valitsus omakorda keelustas ühe islamimeelse partei, mis tõi kaasa rahva suure rahulolematuse.   Huvitav, mis sellest välja tuleb!   Mina isiklikult Türgi kiiresse "euroopastumisse" ei usu.

Bosporuse tuur ja Polonezköy.

Möödunud nädalavahetusel võtsime plaani eha ära laevareis Bosporusel, külastada ajaloolist poolakate linnaosa Polonezköy (tõlkes: poola küla) ning jõuda Musta mereni.   Ega ei teagi enam, mida vaadata - suurem osa vaatamisväärsusi on juba ära nähtud!   Muidugi on siin arvukalt mošeesid ja muuseumeid, kuid see pole päris meie jaoks.   Ühe, kaks võib ära vaadata, aga see on ka kõik.  Näiteks mulle meeldib pigem mere ääres ilusaid vaateid nautida kui muuseumis koos sadadega trügida.
Laupäeval polnud ilm kõige parem - oli pilves ja üsna jahe, 16 C.   Sõit teisele kaldale läks ludinal kui mitte arvestada 1,5-tunnist ajakulu.   Hea tunne on kui tead, kuhu ja kuidas sõita saab!   Seekord maabusime teisele poole Kuldsarve lahte (http://en.wikipedia.org/wiki/Golden_Horn) Karaköysse.   Kuldsarve laht on tegelikult 7,5  kilomeetri pikkune jõesuue, mis jagab linna vanaks ja uueks Istanbuliks.

Pildil on Uus-Istanbul Galata torniga.

Mul oli tarvis korraks Taksimis asuvast keeltekoolist läbi käia, et mõned dokumendid korda ajada.   Seejärel jalutasime mööda Istiklali tänavat tagasi sadama suunas.   Järjekordselt toimus tänaval suur loosungite ja ruuporitega protestimarss.   Täpselt aru ei saanud, mida sooviti - ainus meile tuntud sõna oli "demokraatia".

Bosporuse laevareisid väljuvad Vana-Istanbuli poolelt Eminönüst.   Sügisel toimub reis iga tunni aja tagant.   (Suvel aga iga paarikümne minuti järel.)   Laevareis kestab 1,5 tundi ning pileti eest küsitakse 10 TLi. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Bosphorus/BosphorusCruise.html).   

Järgmise laeva väljumiseni oli 45 minutit aega.   Kuna selle ajaga kaugele ei jõua, siis kolasime niisama sadamaalal ringi.   Rahvast on siin metsikult ning elu keeb!   Grillid tossavad, müüjad pakuvad valjuhäälselt oma kaupa, ajaloolistes kostüümides mehed meelitavad rahvast söögikohtadesse.  Siia sobib hästi tuntud ütlus, "Pööbel vajab tsirkust ja leiba!"...

Vaade sadamale.  Antud laevade puhul on tegemist söögikohtadega, õigemini nende köökidega.

Ostsime ka omale ühe tavuk döner'i (sändvitš kanaga) ja istusime trepile inimesi ning olustikku vaatama :).   Siin on spetsiaalsed istumiseks mõeldud trepid.

Laev väljus täpselt õigel ajal ning oli hoolimata jahedast ilmast rahvast täis.  99,9% neist türklased. 

  

Bosporuse tuur on hea võimalus näha korraga suurt osa Istanbuli vaatamisväärsustest.   Ja seda suures plaanis, ilma segavate faktoriteta.   Tähtsamad teele jäävad kohad on: 

Dolmabahçe Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace)

Yıldız Sarayı (http://tr.wikipedia.org/wiki/Y%C4%B1ld%C4%B1z_Saray%C4%B1)

Beylerbeyi Sarayı (http://en.wikipedia.org/wiki/Beylerbeyi_Palace)

Rumeli Hisarı  ehk Euroopa kindlus (http://en.wikipedia.org/wiki/Rumelihisar%C4%B1) 

Boğaziçi Köprüsü ehk Bosporuse sild (http://en.wikipedia.org/wiki/Bosphorus_Bridge)

Bosporuse väina aasia külg on palistatud imeilusate vanade häärberite ja moodsate villadega.  Samuti leiab sealt õdusaid veeäärseid kohvikuid ning restorane.  Tõepoolest ilus vaatepilt!

Euroopapoolsel kaldal asuvad võimas Rumeli (Euroopa) kindlus ning mitu uhket paleed.   Siinpoolsel kaldal on ka palju hotelle ning restorane.   

Atatürk'ile kuulnud 136-meetrine jaht "Savarona".

Laevaliiklus on Bosporusel tihe kuna väin on ainus veetee, mis ühendab Musta merd Marmara mere ja sealt edasi Vahemerega.   Väina läbivad suured konteinerveolaevad, traalerid, jne.  Palju on ka väikesedi kaluripaate.   Kala paistab ikka olevat!   Lugesin kusagilt, et hamsi (euroopa anšoovis) parved tulevad Bosporuse väina talvituma.

Laevasõit oli tore, kuid lahtisel tekil hakkas ikka külm küll.   Oleksime muidugi võinud ka alumisele tekile sooja minna, kuid siis oleks kõike läbi akna vaatama pidanud.   Külmast ja pilvedest hoolimata jäime sõiduga rahule!

Pühapäeva lõuna paiku hakkasime Polonezköy suunas sõitma.   Lootus oli sealiha saada!   Olin internetist lugenud, et poola küla söögikohtades pakutakse lisaks poola toitudele ka sealiha.

Polonezköy (http://www.polonezkoy.com/index_eng.asp) asub umbes 30 kilomeetrit Istanbuli kesklinnast kirdes.   Tegemist on Istanbuli linna piiridesse jääva ajaloolise poola külaga, mis asutati 1775 aastal ja kus praegu elab umbes 100 poolakat.  Tänapäeval on Polonezköy oma paljude hotellide ja pansionaatidega istanbullaste seas populaarne koht väljasõitudeks.   Kaunis loodus pakub head võimalust pikniku pidamiseks või lihtsalt jalutuskäiguks looduses.

Leidsime Polonezköy kenasti üles.   Juba tükk maad enne küla olid mõlemad tee pooled autosid täis pargitud ja rahvast liikus ringi palju.  Saime ka omale parkimiskoha ning läksime ümbrusega tutvuma.  Olime poola küla endale natuke teistmoodi ette kujutanud.   Midagi poolapärast küll silma ei hakanud!   Igal pool restoranid ja hotellid.   Majad olid sellised nagu Istanbulis tavaks.   Aedades kasvasid palmid ning Kemal Atatürki kujud :)

Tänavatel müüdi seeni ja röstitud kastaneid.   Pakuti ka marineeritud köögivilju.   Viimased moodustavad türgi köögis tähtsa osa.

Vaatasime mitme restorani menüüd, kuid poola toite ega kahjuks ka sealiha nimistust ei leidnud.   Ikka kebabid ja börekid.   Siinse tõmbenumbrina pakuti kõikjal mangaali peal küpsetatud kebabe.   Mangaal ise nägi välja selline :)

Võtsime enne ärasõitu ühes kohvikus tassi türgi kohvi ning proovisime kohalikke kooke.   Koogid osutusid tõeliselt maitsvateks!   

Kastanitega kook.

Kook kookoshelvestega.

Kohvik ise asus kellegi tagahoovis ja oli oma maaläheduses päris armas.   Peakohal kasvasid viinamarjad ning lauast avanes vaade taamal paistvatele mägedele.

Kuna ilm oli täna ilus ja soojem kui eile, siis ei tahtnud veel koju minna.   Mõtlesime ka Musta mere ära vaadata.   Polonezköyst oli mere äärde umbes 20 kilomeetrit.   Valisime TomTomist suvalise lähima koha ning asusime teele.   Väljaspool Istanbuli on teede seisukord selline nagu me olime eelnevalt Türgi kohta arvanud.   Ikka aukus ja hädasti remonti vajavad.   Kuigi sõita kannatas!

Tee kulges mööda mägesid ja männimetsa, vahel sekka ka mõni külake.   Loodus oli ilus, kuid külad üsna trööstitud.   

Olimegi Musta mere ääres.   Siinne küla tundus samuti kuidagi õnnetu ja maha jäetud.   Tee ääres seisis paar roostetanud autot ning ringi jalutasid toiduotsinguil  "prügilehmad".   See-eest merevaade oli miljonit väärt:)

Saigi selle nädalavahetuse "plaan täidetud" ning võis tagasi kodupoole sõita.

Argipäeva askeldused.

Kuna mu keelekursus algab alles 1.novembril, siis sinnamaani pole mul suurt muud teha kui kaua magada ja niisama logeleda :).   Päris mõnus on 10-11-ni põõnata!   Eestis olles ei jätkunud und kunagi niikauaks!  
Ärgates on mul esimene asi televiisor käima panna ning üks cezve-täis türgi kohvi valmis keeta (mõnikord ka kann rohelist teed).   Televiisor näitab siin 57 kanalit, millest ainult üks on arusaadavas (inglise) keeles - CNN.   Kogu CNN'i programmi saaks tunni ajaga ära näidata!   Üle jäänud ajast toimub uudiste kordamine.   Kordaks nad siis ainult sama päeva uudiseid, aga ei.  Juba mitu nädalat näitab iga tunni tagant üht Nigeeria mobiilimüüja juttu, mida võin nüüd une pealt ette lugeda:).   Kui uudised väga üle viskavad, siis lülitan türgi muusikakanalile ümber.   Mul on juba kord selline halb harjumus, et taustal peab kogu aeg televiisor mängima.
Suur osa päevast kulub internetis kolamise peale.   Ei kujuta enam ettegi, kuidas võiks igapäevane elu ilma internetita olla!   Siit saab vastused igale küsimusele: tõlge mõnele türgikeelsele sõnale, türgi toitude retsepte, istanbuli ilmaeenustus, mõtteid uute reiside jaoks...
Hankisin endale nädala eest raamatuturult ka ühe korralikult paksu raamatu lugeda - Lev Tolstoi "Sõda ja rahu." Inglisekeelse loomulikult :).   Kodus vaatasin suure ehmatusega, et autoriks on märgitud LEO Tolstoi, kuid sisu oli ikka õige.   Ju siis Lev on inglise keeles Leo :)!  
Ega ma siis päevad läbi kodus ka ei istu!   Ilusa ilmaga, mida on viimasel ajal sageli olnud, on kohustuslik käik mere äärde.   Meri mulle meeldib - iga ilmaga!   Ei tahaks elada kohas, kus mingit suuremat veekogu läheduses pole.   Mõnikord käime ka õhtuti mere ääres päikeseloojangut vaatamas.  Kasse muidugi ka :).

Mereäärne promenaad on siin ideaalne jooksmiseks, rulluisutamiseks ning muidu spordi tegemiseks.   (2007 aastal valminud promenaad on oma 20 kilomeetrit pikk.)   Millegipärast kohalikud seda võimalust ei kasuta?!   Olen siiamaani näinud ainult paari-kolme vanameest võimlemisplatsil harjutusi tegemas.   Paistab, et nö tavainimene siin spordiga ei tegele.  Jalgpalliväljakuid on küll linnas palju, aga need ka rohkem koolilaste kasutuses.

Oleks meil Eestis selline võimalus!   Russalka juurest Piritale viiv promenaad on enam-vähem, aga teekate on siin kordades parem.

Teine igapäevane käik on värske saia ja köögivilja järele.   Kuna poed-marketid on siin käe-jala juures, pole mõtet koju suurt tagavara muretseda.   Samuti on see kauplusering omamoodi mõnus rituaal.  Nii vahva on saialõhnalisest pagaripoest omale ahjusoe sai välja valida või tohutute köögiviljalettide vahel kurke kotti noppida!   Tore on ka vaadata kohalikke elanikke, kes enne ostu sooritamist müüjaga pikalt-laialt lobisevad. Kahjuks jääb veel arusaamatuks, mis teemal :).   Mulle meeldib selline kodupoe miljöö, kus müüja tunneb kõiki oma ostjaid ning nende ostusoove.   

Vahepeal käime ka suurematest ostukeskustes, mida siin aasia poolel väga palju ei olegi.   See-eest on need tõesti suured!   Istanbuli on viimase viie aasta jooksul mitu uut ja moodsat kaubanduskeskust ehitatud.   Üks neist - Kadiköys asuv Tepe Nautilus (http://www.tepenautilus.com/index.php?page=kroki&c=page) asub meie lähedal (~13 km).

Eile oli väga ilus ilm ja olin ka tavalisest varem ärganud.   Seetõttu otsustasin esimest korda üksi ühistranspordiga seiklema minna, sihiks seesama Tepe Nautilus.   Läksin üle tee peatusesse bussi ootama.   Lõpuks õnnestus ka IETT roheline (riiklik) buss nr. 17 ära oodata.   

Aga parem kui ei oleks!   Esiteks käib buss ainult kolm korda tunnis.   Teiseks on see puupüsti rahvast täis ja sõidab üliaeglaselt.   Tegemist on nn sotsiaalse bussiga, millega sõidavad ainult pensionärid ja teised tasuta sõiduõigusega kodanikud.   Siiski, see üks ja viimane kord sõita oli üsna huvitav.   Nimelt käib pidev sõnasõda bussijuhi ja reisijate vahel.   Siin on kombeks kohe esiukse juurde puntrasse jääda, nii, et järgmises peatuses rohkem rahvast peale ei mahugi.   Bussijuht püüab siis rahvast tahapoole ajada.   Nii igas peatuses.   Enamus rahvast kuulab kuidagi sõna ja liigub torisedes bussi sisemuse poole. Ühele vanamehele midagi vist ei meeldinud ja nii ta jäigi bussijuhi juurde kätega vehkima ning karjuma.   Umbes viis minutit karjusid üksteise peale ja buss muidugi sel ajal seisis:).   ~13 km läbimiseks kulus meil 55 minutit.   

Buss päris Tepe Nautiluse juurde ei sõitnud ning mul tuli umbes kilomeeter-poolteist ostukeskuseni orienteeruda.   Olin eelnevalt kaardi pealt vaadanud, mis suunas liikuda ning keskuse leidmine polnud keeruline.   Teekond viis läbi Kadiköy Çarşı (turu), kus vaatasin ka natuke ringi.   Midagi, mis ostma kutsuks, ei märganud.

Ja eemalt paistiski juba ostukeskus ehk kohalikus keeles Alışveriş Merkezi!

Istanbulis (arvan, et kogu Türgis) tuleb enne suuremasse kauplusesse pääsemist läbida turvaväravad ning lasta oma kott läbi valgustada.   Sama protseduur kui lennujaamas!   Ja samamoodi ei huvita monitori taga istuvat isikut ekraanil nähtav - palju lõbusam on kaastöötajaga vestelda.   Ei mõista ma neid asju, mida lihtsalt tehakse sellepärast, et "nii tehakse"!   (Nepaalis Kathmandu lennujaamas kontrolliti kohe peale x-ray'd kõiki kotte manuaalselt.   Minu küsimusele, et mida nad siis ka otsivad, vastati "ei tea"... )

Ostukeskus ise oma 4 korrusega on väga avar ja kaasaegne, ilus.   Mereteemale vastavalt on igalpool suured akvaariumid päris suurte kaladega.   Meil tuntud kaubamärkidest olid esindatud Vero Moda, Zara, Tommy Hilfiger, Guess ning Lacoste.   Teised nimed olid, vähemalt minu jaoks, tundmatud.   

Kaubanduskeskuses asub veel kobarkino, mida meil on plaanis varsti külastada.   Hollywoodi filmid pidid olema inglise keeles, türgikeelsete subtiitritega.   Ma loodan, et teenindaja sai meist õigesti aru ja ei ajanud midagi segamini...

Kojusõiduks kasutasin sinist bussi, mis on küll askeetlikum ja natuke kallim, aga palju kiirem.   Kadiköy - Kartal liini järjekord oli pikk ja millegipärast ei tulnud peatusesse  10 minuti jooksul ühtegi bussi.   Tavaliselt käivad sinised iga minuti tagant.   Läksin siis hoopis Kadiköy - Maltepe - E-5 bussi peale.   Praeguseks on mulle meiele lähemal asuvad linnaosad juba nii selged, et ära enam ei eksi.   Vähemalt päevavalges mitte!   Tagasitee võttis aega üle tunni kuna käes oli õhtune tipptund.   Ei kujuta ette, et peaks iga päev niimoodi liiklema!   Ei tea, kuidas ma keelekursusel käima hakkan?!   Kool asub teisel pool väina Taksimis ja sinna sõidab bussi, laeva ning trammiga 2-3 tundi....   Suurlinna rõõmud!