Jõululaupäev

Jõululaupäev Istanbulis ei erine millegi poolest tavalisest reedest.  Taevas särab päike ja termomeeter näitab 20 pügalat sooja.  Mõned nädalad tagasi alanud "talvest" pole jälgegi.

Meie jaoks on see päev aga eriti oluline kuna täna hakkame Eesti poole sõitma.   Oma "jõulud" pidasime ära juba eile õhtul.  Kahjuks pidi seekord hakkama saama ilma verivorsti ja hapukapsata.   Laual olid hoopis kartulisalat ning kotletid.   

Selleks korraks on "elu Istanbulis" lõppenud.   Kui saatus tahab, siis jätkame pooleli jäänud kohast märtsikuus.

Tali tuli.

Üle pika aja on jälle millestki kirjutada.   Istanbuli on viimaks talv saabunud!   Üleeile oli veel 20 C sooja, kuid eilne hommik tervitas meid 4 C ja lörtsisajuga.   Üllatusena see siiski ei tulnud kuna olime ilmateadet jälginud.   Ilmateate kohaselt on meile saabunud talv ning ilm jääbki nüüd lähiajal selliseks. Kohalikud räägivad, et igal talvel on periood, kus mõned päevad on isegi paksem lumekate maas.  Tavaliselt juhtuvat see jaanuaris.

Hoolimata tugevast vihmasajust ja pisemat sorti tormist käisime reede õhtul Kız Kulesi's (http://en.wikipedia.org
/wiki/Maiden's_Tower ) restoranis.  Tegemist on Bosporuse väinas asuvale saarekesele esmalt 408. aastal (enne meie aega) ehitatud torniga, mida kasutati pikka aega kaitserajatisena ning seejärel majakana.   Tänapäeval asub seal restoran ja kohvik, kuhu pääseb ainult veesõidukiga.  Saareke on tõesti väike - peale torni ja pisikese sadamakai ei mahu sinna midagi.
Restorani (http://www.kizkulesi.com.tr/en/Default2.asp) pääsemiseks tuleb endale koht päris pikalt ette broneerida.   Kujutan ette, et suvisel turismihooajal 2-nädalase puhkuse käigus sinna saada ei õnnestugi.
 Restoran avatakse õhtul kell 8, siis hakkab tööle ka kliente teenindav meretransfeer.   Aasia poolelt käib kaater vabagraafiku (soovijate olemasolul) alusel ning Euroopast iga tunni aja tagant.

Torn ja restoran ise olid muljet avaldavad - sajandeid vanad kivimüürid, jämedad puutalad...   Taustaks mängis kolmemeheline ansambel mõnusat rahulikku muusikat, põlesid õlilambid...   Teine lugu oli toiduga.   Kliendid saavad valida kolme neljakäigulise menüü vahel.   Igas käigus on veel omakorda neli erinevat valikut.   Kuna menüüd on suhteliselt kulukad (95 - 150 TLi), siis ootasime meeldivat toiduelamust.   Kahjuks oli pakutavad prantsuse? köögi road maitsetud ja ka välimuselt igavad.   Igatahes on tavalistes kebapçı,des toit kordades maitsvam!

Tugeva vihma ja tuule tõttu ei õnnestunud eriti tornist avanevat vaadet nautida.   Siiski sai kiiresti mõned fotod tehtud.   Selge ilmaga avanevat sealt imelise vaated Istanbuli mõlemale kaldale ning Bosporuse sillale.

Veel mõnest vaatamisväärsusest.

Pole juba tükk aega midagi kirjutanud kuna vaatamisväärsused on tõepoolest otsa lõppemas.   Samuti oleme vist siinse eluga niivõrd harjunud, et esialgne üllatusmoment on kadunud.
Millegipärast juhtus nii, et kõige olulisemad vaatamisväärsused - Aya Sofya (Hagia Sophia) ja Dolmabahçe sarayı olime jätnud viimasteks.   Minule isiklikult käib ühe päevaga mitme suure objekti külastamine üle jõu, seega oli meil kaks päeva sisustatud.   Järjekordades seismine ning rahvamassi keskel trügimine on vaimselt (ja ka füüsiliselt) vägagi kurnav!
Esimesena külastasime Hagia Sophiat.   Üllataval kombel oli kogu Sultanahmet (linnaosa) hoolimata ilusast ilmast suhteliselt inimtühi.   Nii tühjasid tänavaid ei olnud me siin veel näinud!   Tavaliselt on Hagia Sophia ümbrus paksult täis nii välismaiseid kui ka kohalikke turiste.   Aga mida vähem, seda parem ju!
Lunastasime 20 TLi eest pileti ning ringkäik Bütsantsi arhitektuuri tippteoses võis alata.   Väljast on Hagia Sophia suhteliselt tagasihoidlik ning (minu arvates) jääb lähedalasuvale Sinisele Mošeele kõvasti alla.

Sisse astudes on aga hoopis teine maailm.   Ehitis on tõesti võimas ja väärikas!  Eriti kui arvesse võtta selle ehitusaega, mis algas 532. aastal (http://et.wikipedia.org/wiki/Hagia_Sophia).   Sisenetakse läbi tohutusuure ukse, mis jätab pigem kindlusevärava mulje.

Kirik (mošee?) on väga suur ja seest mošeele omaselt tühi.   Ei ainsatki ikooni ega kujukest.   Omaaegsest hiilgusest on säilinud arvukad seinamaalingud ning mosaiigid.

Hagia Sophia külastamine läks, tänu vähesele rahvahulgale, üsna kiiresti.   Seega otsustasime ära vaadata ka kohe üle tee asuva Yerebatan Sarnıçı (Bütsantsi tsistern).   Tegemist on ühega sadadest Istanbuli alla maetud vee kogumiseks mõeldud tsisternidest, mis pärinevad ajast, mil linna kutsuti veel Konstantinoopoliks. (http://www.turkeytravelplanner.com/go/Istanbul/Sights/Sultanahmet/Yerebatan.html) 

Laskusime mööda treppi maa alla ning meie silme ees avanev vaatepilt meenutas stseeni mõnest Indiana Jones'i  filmist.  (Tegelikult on siin filmitud hoopis episood James Bondi filmist "From Russia with Love".)   

Uskumatu, kuidas 1500 aastat tagasi ehitati!  Vesi suunati akvedukte mööda tsisternidesse ~30 km eemal asuvast Belgradi metsast.   Mingi osa akveduktist on seal säilinud tänaseni.

Igatahes minu jaoks jättis Yerebatan Sarnıçı Istanbuli vaatamisväärsustest kõige tugevama mulje.

Järgmisel päeval võtsime ette reisi Dolmabahçe sarayı' sse.   Seekord nii hästi ei vedanud ning seisime umbes 15 minutit piletijärjekorras.   Pilet maksis nagu ikka 20 TLi.   Paleesse pääseb sisse ainult giidi saatel.   Nii me seisimegi uues järjekorras palee ukse taga ja ootasime oma korda.   Kahjuks on palees pildistamine keelatud ja nii ongi kõik fotod tehtud väljaspoolt.   Luksuslikest siseruumidest saab mingi ülevaate siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Dolmabah%C3%A7e_Palace

Ringkäik palees käis suhteliselt kiiresti.   Gruppi veeti kiiresti ühest otsast teise ja seisatamiseks aega ei antudki.   Kõikjal seisid turvamehed, kes jälgisid, et turistid midagi ei puudutaks.   Palee oli kena.   Kõrged laed, suured saalid.   Kõikjal uhked vaibad ning lühtrid.   Tseremooniasaalis asub maailma suurim (?) Boheemia kristallist lühter, mis kaalub 4,5 tonni.   Meie jaoks seda põlema ei pandud - see au on reserveeritud kõrgetele riigipeadele, keda vahetevahel palees võõrustatakse.  Eriti meeldisid mulle aga igas ruumis asuvad erisuuruses värvilised kahhelahjud ja -kaminad.   Portselanist värvilised uksenupud hakkasid ka silma.   Üldmulje oli siiski natuke kõle.   Igapäevast elu siin ette ei kujutaks.

Kurban Bayram on kätte jõudnud.

Maailm (õigemini moslemid) on hulluks läinud!!!
Hommikust saati näitab televiisoris, kuidas üle terve Türgi loomi tapetakse.   Ja mitte ainult külades ning maakohtades, vaid keset Istanbuli!   Oleks teadnud, et siin selline action toimub, oleks läinud linna peale seda rõvedust oma silmaga kaema ja fotoaparaadiga jäädvustama.   Tegelikult on ikka jube loomade piinamine ning ongi tore, et ise ei pidanud sellist barbaarsust pealt vaatama.   Televiisoris näitab, kuidas punt türklasi lehma sabast tirivad, teda kaigastega peksavad ning muud moodi piinavad.   Mõnes kohas on haavatud ja veritsev loom lahti pääsenud ning jookseb surmahirmus mööda tänavat autode vahel.   Türklased näitavad näpuga ja naeravad...
Saan aru, et on olemas kultuuride erinevus ja traditsioonid, kuid seda kõike annaks teha ka tsiviliseeritumal moel.   Eriti suurlinnas, kus liha saab iga kell poest osta, ilma, et seda (teda) peaks enne pannile panekut noaga mööda tänavat taga ajama.

Tugevama närvikavaga inimesed võivad "ohverdamist" siit jälgida:  http://www.youtube.com/watch?v=Ijm8Igi-GsM

Kurban Bayram.

Järgmisel nädalal on Türgis suur religioosne püha - Kurban Bayram.   Kuna püha langeb sel aastal nädala keskele (16.-19.november), siis on enamus asutustes terve nädal vabaks kuulutatud.

Kurban Bayram ehk ohverdamise püha on islami religioonis aasta tähtsaim usupüha ning 4-5-päevane riiklik püha Türgis.   Kurban Bayram pühitseb Aabrahami valmidust ohverdada oma poeg Iisak jumalale (http://kristlus.varstukk.edu.ee/kristlikkultuur/vana_testament/iisak.php).  Kurban Bayram'i tähistatakse igal aastal islami kalendri (Dhu al-Hijjah ذو الحج) viimase ehk 12. kuu 10. päeval.   Tavaliselt 70 päeva pärast ramadaani.
Kurban Bayram'i esimesel päeval ohverdatakse traditsiooniliselt lammas, kits või veis.   Sel päeval võib üle kogu Türgi näha tuhandeid ohverdusi.   Ohverdatav loom peab olema vähemalt aastane ja hea tervise juures. Sel hommikul ärkab kogu pere varakult, et teha pühadeks veel viimaseid ettevalmistusi.   Perekonna meesliikmed  külastavad mošeed, kus toimub eriline palvus Bayram Namazi.   Looma ohverdamise viib läbi perekonnapea.   Loomale antakse vett ja soola, tema silmad seotakse kinni ning ta pööratakse peaga Meka suunas.   Loetakse palveid koraanist.   Ohverdatud looma liha jagatakse kolme osasse: üks osa läheb vaestele, teine osa naabritele ja sugulastele ning kolmas osa jääb perele enda tarbeks.   Nahk annetatakse heategevuslikele organisatsioonidele.   Viimasel ajal on hakatud linnades loomade ohverdamise asemel tegema annetusi erinevatele abivajajatega tegelevatele organisatsioonidele.
Teine Kurban Bayram'iga seotud traditsioon on külastada lahkunud pereliikmete haudu.   Seda tehakse tavaliselt pühadele eelneval päeval.  
Pühade ajal on kombeks külastada sugulasi ja sõpru.   Kingitakse maiustusi ja kohvi, lastele antakse taskuraha.  See on kõige tihedama liiklusega aeg aastas - lennuki- ja rongipiletid on juba ammu ette väljamüüdud.   (http://www.turkeycentral.com/articles/turkey_article.php?article_id=20)

Jälle üks nädalavahetus linnas.

Ma olen üldiselt mõtetest, mida nädalavahetusel ette võtta, tühjaks jooksnud.   Enamus vaatamisväärsusi on ära nähtud ning suur osa kaubanduskeskusi läbi käidud.   Linna lähiümbrusega oleme ka tutvunud ning kaugemale ei tohi auto kindlusnõuete tõttu minna.   (Autokindlustus kehtib Euroopas ja Istanbulis - kogu Türgis mitte.)   Järgmisel nädalal, mis on suur "püha" nädal Seker Bayram (http://www.turkeycentral.com/articles/featured_ article.php?article_id=54) ja Toomas ei pea kogu aeg kontoris olema, tahaks siiski ühe reisi veidi kaugemale teha.   Eks näis, kas õnnestub!
Sel laupäeval mõtlesime, et vaatame lõpuks Dolmabache palee üle.   Sõitsime bussiga Kadiköy sadamasse, kuid laevale ei saanud.   Kogu väin oli kaetud paksu tiheda piimja uduga ning laevaliiklus peatatud.   Mõned päevad tagasi oli mõelnud, et kas siis nii suurt tormi ka esineb, et laevad ei välju...   Aga selle peale ei osanud küll tulla, et udu võiks liiklust pärssida.

Sinna läks siis meie plaan paleed külastada!   Bussiga ringi sõitmine oleks võtnud oma 2-3 tundi ja sel polnud lihtsalt mõtet.   Otsustasime Kadiköys natuke ringi kolada ja siis koju tagasi minna.

Kohe peatänava kõrvalt avastasime meie üllatuseks vahva piirkonna tänavaturu, poekeste ja hubaste restoranidega.   Olime siit mitmeid kordi mööda kõndinud, kuid osanud aimatagi, et siin midagi sellist võiks olla!

Turg oli rahvast täis ning käis hoogne kauplemine.   Idamaadele kohaselt pakkusid kaupmehed valjuhäälselt oma kraami.   Mind tõmbavad eriti kalaletid - põnev on erinevaid kalaliike vaadata, millest mõnda näeb isegi esmakordselt.

Kuna turul on mereandide hinnad tunduvalt paremad kui poes, siis ostsime omale ka paar lõhesteiki ja kilo krevette kaasa.   Polegi Istanbulis olles veel kodus kala valmistanud.

Mõnus oli sisse astuda erinevatesse vürtside ja kuivatatud puuviljadega kauplevatesse poekestesse.   Milline aroom!   Koju nurka peaks panema koti kaneeli ja musta pipraga...   Täiendasime ka oma rohelise tee varusid.   Tavalistes toidupoodides müüakse ainult tohutu suurtes pakendites musta teed.   Samuti võtsime prooviks kotikese kohapeal röstitud ja jahvatatud türgi kohvi.

Kõndisime oma kaks tundi ringi ja vaatasime erinevaid kaupu ning kauplejaid.   Väga suur on igasuguse rohelise kraami valik.   Populaarsed on ka erinevad marineeritud köögiviljad (türgi k. turşusu).   Olemas on kohe eraldi poed, mis müüvad ainult marineeritud tooteid.

Pika ringi jalutamise järel läks lõpuks kõht tühjaks ning otsustasime ühte arvukatest restoranidest sisse astuda. Päris raske oli valida!   Viimaks sisenesime kohta, mille aknal (akna taga) istus tainast rulliv naine.   Lisaks toidule ka tasuta vaatemäng!

Fotodel olev naine tegeleb gözleme' de ehk türgi täidetud pannkookide (http://www.mydish.co.uk /recipe /3326/gozleme-turkish-pancake-with-spinach-and-feta-cheese) valmistamisega, mis olid selle restorani firmaroaks.   Meie seekord neid ei proovinud ja telisime hoopis friteeritud merekarbid ning kartuliga täidetud "pelmeenid".   Toit oli üllatavalt hea või oli siis kõht piisavalt tühi.   Igatahes jäime restoranikogemusega täitsa rahule.   Siia tuleb millalgi tagasi tulla gözleme'sid sööma!

Tänaval, mõne sammu kaugusel restoranist, möödi türgi kohvi.   Siin nägime me Istanbulis esimest korda, et keegi türgi kohvi audentsel viisil - sütel või liivapannil - valmistab!  Muidu keedavad kohvi ikka kas gaasi-või elektripliidil.

Oligi õhtu käes ja aeg hakata bussis kodupoole loksuma.   Kuna siin kulub transpordile nii palju aega, siis ühe päevaga palju ringi käia ei jõua.   Ikka üks koht korraga.

Esimene koolikell.

Lõpuks oli aeg nii kaugel, et 3.novembril algas minu esimene türgi keele tund.   Tegelikult pidi esimene tund olema 1.novembril, aga Türgis käib aeg teistmoodi - tavaliselt aeglasemalt:).
Lõuna ajal Taksimisse jõudmiseks ei kulunudki nii palju aega kui ma eelnevalt arvanud olin.   Liiklus oli täitsa normaalne ning olin teisel kaldal juba ühe tunni ning kümne minutiga.  Kuna olin transiidiks arvestanud igaks juhuks kolm tundi, siis aega oli kõvasti.   Ilm oli ilus ning trammisõidu asemel jalutasin viimased 4-5 kilomeetrit Karaköy sadamast kooli poole.  Muide, ühistranspordi pilet läks 1.novembrist kallimaks ning maksab nüüd 1.65 TLi.
Istanbuli kõige tuntum keeltekool Dilmer (http://www1.dilmer.com) asub täiesti ilmetus hoones suhteliselt nurga taga.   Õnneks olin otsimisprotsessi juba paar nädalat tagasi läbinud, nii, et polnud enam probleemi.
Õige klassi leidmine osutus küllalt keeruliseks, sest administraator ise ka ei olnud kindel, kes millises klassis olema peab.   Hiljem selgus, et kõik meie klassi inimesed olid õige koha alles teisel või kolmandal katsel leidnud:).   Õpetajaid käis ka klassist kolm tükki läbi, enne kui õige kohale tuli:)   Õnneks on meie õpetaja vägagi meeldiv inimene.   Neid, kes enne teda klassi astusid, poleks endale õpetajaks küll soovinud.
Rahvast on klassis vähe, ainult viis inimest.   Paistab, et kolm korda nädalas toimuv kursus pole nii populaarne kui viiepäevane.   Seal oli klass rahvast päris täis.

Minu klassiruum.

Minuga ühel kursusel käivad keskealine kreeka mees, kes töötab Istanbuli NATO osakonnas,  türklasest boyfriendi juurde kolinud neiu USAst, Istanbuli pensionipõlve pidama kolinud hollandlanna ning perega ajutiselt siin elav tüdruk Inglismaalt.   Kirju seltskond!
Esimese päeva nelja tunniga jõudsime läbi käia sellise hulga materjali, mida tavaliselt (minu eelneva keelekursuse kogemuse põhjal) õpitakse nädalaga.   Näiteks luges õpetaja meile oma kolmkümmend omadussõna ette ning seejärel tahtis, et me talle peast vastaksime.   Sõnu nägime-kuulsime aga esimest korda!  Sellise tempoga on kahe kuu pärast türgi keel selge:).  Tõenäoliselt enam-vähem olekski kui ainult kogu info meelde jääks!